Friday, July 25, 2025

VegB12 (Tallinn)

Kuna mul oli asja Balti jaama turule, siis mõistagi ei jätnud ma võimalust kasutamata külastada mõnd siinsetest paljudest puhvetitest. Külastamiskriteerium on lihtne – kas see koht on minu poolt veel kirjeldamata ja kas supp on menüüs.

Esimesena vastas neile kahele tunnusele turu lahtisel poolel olev kiosk nimega VegB12. Nagu olen seda varemgi öelnud, minu jaoks pole oluline, kas tegu on vegan- või mittevegan köögiga, küsimus on maitses. See tähendab kas selle köögi roogadel on midagi pakkuda peale funktsionaalse kõhutäitmise – ning veganköök võib olla vägagi maitsev, kui kokal on selleks vajalikud soov ja oskused.

„Päevasupp“ nime taga oli praegusel juhul „Läätse-köögiviljasupp“ (veebimenüüs 4.95, päriselus aga 6,70). Olin muidu rahvarohkel turul selles puhvetis ainuke kunde, seega käisid kiirelt ja ladusalt, väike vestlus leti taga asjatava härraga käis sinna juurde.

Mõne minutiga lauda saabuv kausike oli täis köögiviljalõhnalist tihket leent. Mitte kuigi apetiitset välimust oleks kõvasti parandanud mingi värske hakitud muru lisamine – mõne meetri kaugusel olevast värske kraami letist oleks midagi ju ikka saanud osta, kas ei?

Kartulist, porgandist, ubadest ja läätsedest koosnev mass leemes jättis esimese hooga veidi maitsevaese mulje, kuid siis ilmnes selle supi ilus-mõnus saladus – siin leidus ka hapukas-vürtsikaid kimtši-tükikesi ning roa maitseilme sai hoopis teise värvingu. Kaks suurt tomativiilu supi sees tekitasid pigem küsimust, sest keedetud tomat on üsna kentsakas suupiste.

Veidi liiga kaua keenud köögiviljasegu balansseeris kohe ja ise püreeks muutumise piiril, pakkumata hammastele mingit pidepunkti. Seda saanuks parandada jällegi mitmel erineval moel, aga ega’s minu asi pole kööki õpetada, vaid kirjeldada.

Teiseks käiguks valisin „Köögiviljapada“ (veebimenüüs 7,90, päriselt 8,50), mis saabus paraku siis, kui ma polnud supiga isegi mitte poole peale jõudnud. Aga olgu, turuputkas ei maksa selle üle pahandada, tegu pole siiski restoraniga, vaid palju kodusema asutusega.

Kausi pind nägi välja nagu moodsad poke-kausside koopia, kus alusmaterjal on kaetud kõikvõimaliku dekooriga, antud juhul siis värske salatiga ja näputäie seesamiseemnetega. Hallikasvalge kastme kohta kommenteeris härra, et tegu olla india pähklite kastmega. Ausalt öeldes poleks ma ilma seletuseta mingit maitselähedust pähklitega tabanud ... ning ega ka nüüd selle teadmise baasil ei osanud seda ikka ei tunnetada ega hinnata.

Kausi sisu oli sisuliselt supi paksem versioon, ainult et ilma kimtšita ja keedetud tomatite asemel oli nüüd ühes kausiservas päikesekuivatatud tomatite hake. Needsamad kartulid-porgandid-oad-läätsed selsamal kohe-püreeks-muutuval moel, ilma mingi sära ja särtsuta.

Kokkuvõte tuhmipoolne. Supipöial kiidab kimtši kasutamise eest muidu tuimavõitu köögiviljasupi sees. Praepöial on aga longus, kuna sellel supile 90% sarnaneval pajaroal polnud ühtegi maitsvamat nurgakest pakkuda. Söödud sai, aga maitserõõmu mitte kuigivõrra. Ei oska soovitada.
---
lugu ilmus siin

No comments:

Post a Comment