Bistroo Vürts (Pärnu)

Peale uue silla rajamist on vahe „õige“ ja „vastaskalda“ vahel märksa õhemaks muutunud. Kui varem tundus endise KEK kompleksi juurde sattumine omaette ettevõtmisena, siis nüüd on see nii umbes viie minuti küsimus. Vot ja selles omamoodi töösturajoonis paiknebki bistroo Vürts.

Tõsi küll, aru mina ei mõista, miks selline nimetus on valitud. Tegemist on ausa vanakooli kandikusööklaga, milles pole ju midagi häbenemisväärset. Mille poolest võõrapärane „bistroo“ kõlab paremini kui „söökla“? Ja see on pool häda. Sõna „vürts“ kasutamine tekitab küsimusi, et kas tegu on nt aasia köögi pakkujaga? Aga no ei ole ju. Lihtsa kodumaised, ütleks suisa kodused toidud oma ilus ja hääduses.

Varasel lõunatunnil (aga koht ongi lahti vaid kuni kolmeni) on leti taga u 10-pealine järjekord, läbisegi tublid tunkekandjad viisakate kontorikärbestega, sekka mõni mundergi. On selle põhjus mõõdukad hinnad või et tegu on ühega väga vähestest toidukohtadest sellel jõepoolel, või hea köök? Igatahes klientidest neil puudust pole ja see on tore tõdemus.

Ainus supp on seekord seljanka (3.50) ja seda tuli endale ise kulbitada. Tõsi küll, ega seal palju kulbitada polnudki, sooja-anum oli üsna tühjake, kuid ega maitsepildi saamiseks palju vaja lähegi. Pealegi käis keegi puhveti meeskonnast parasjagu anuma sisu kontrollimas, küllap tuuaks juurde, lõuna-aeg ju alles algamas.

Supike ise oli lihtsake. Sihuke kodune versioon, sest et kartuliga. Aga teisalt ülipüüdlikult peeneks-hakitud keeduvorsti- ja lihakuubikutega, vähese kurgi-kartuli lisandiga. Sihuke leebeke, ilma ootuspärase happeta või soovikohase vürtsita. Noh umbes selline nagu ühes sööklas võibki olla. Mitte ühestki otsast halb, aga ka mitte eriliselt kiiduväärne

Teiseks käiguks valisin siinse maja kallima roa „hakkšnitsel“ (6.50), mida muuseas tellisid enamik inimesi minu ees ja järel. Otsustasin siin majas mitte hakata kartulit tõrjuma ja muuseas õigesti tegin!

Enamasti pakutakse „ahjukartuli“ nime all kiirelt fritüürist läbi lastu keedukartulit, aga see siin oli ilmselt justnimelt ahjupannil jumet omandanud ja seda veel koos ürtidega – kas teate, kuidas see pisike asi muudab tulemust – need kartulid olid maitsvad!

Valge jahukaste oli neutraalne ja ausalt öeldes veidi vähe kuumust saanud, toores jahumaitse tuli esile. Punase kapsa õrnalt hapukas salat ja magusakas-koorene valgekapsa-porgandi salat – ei midagi erilist, aga ikkagi meeldivad.

Hakkšnistel ise – see kotleti suurepoolne poolvend – oli mahlane ja lihav, täpselt sellisel neutraalsel positiivsusetasemel, et plaksutama ei pane, aga tunnustavat noogutust väärib ikka.

Kokkuvõte üsnagi positiivne. Ei supi- ega praepöidlal pole põhjust kuigi kõrgele tõusta, kuid võtte arvesse hinna-, kvaliteedi- ja ajakulufaktoreid, tuleb igatahes kiita! Sellisel tasemel asutust võiks vabalt pidada ka linnasüdames, mitte häbelikult hoiduda äärelinna. Heast vanakooli sööklast astuks rahulolevalt läbi teine kordki!

---

lugu ilmus siin