Orangerie (Tallinn)

Rotermanni kvartal mahutab endas päris palju puhveteid. Õnneks kohe nii palju, et kui oled ühest pettununa lahkunud (kuna nende veebimenüüs leidunud ootuspäraseid roogi enam päriselt pakkumises polnud), siis leian õnneks veel ühe koha, mida külastanud pole.

Orangerie – prantsuspärasusele rõhuv kontseptsioon algab juba personali suhtlus-maneerist. Või siis manerismist, kui soovite. Püüd kliente meelitada ja seejuures kenitleda on mõnes mõttes ju isegi nunnu, ehkki põhjamaisele talupojale veidi kohmetust tekitav.

Kuigi varakevadine päike on juba esimesed julged õuelaudade taha meelitanud, ronin ise siiski teisele korrusele, et läbi suurte akende vaadet nautida ja toitu oodata. Pärastlõunasel ajal on läbi linnaku liikuvat rahvast palju, kuid sisse on neid siiski vähe astunud ning neistki enamik näib pigem kohvik-kontori režiimil töötavat, nina ees vaid tass kohvi ja arvutid-paberid.

Esimene käik „Bouillabaisse (Gv, L); krevetid, koha, sinimerekarbid, forell, safrani rouille, focaccia; 13“ Maakeeli siis tinglikult kalasupp. Saabumine võtab aega u 10 min, mis on OK. Visuaalne pool on uhke – võrsete ja mingi valge lehtsalati (rooma salat?) krõmpsude õhukeste ribade kuhil moodustavad kauni kontrasti tumeda leemega. Leemeke ise on selline neutraalne, ehk kuhugi veinikastme kanti jääv. Mõned väga krõmpsud krevetikesed, paar karbikest, peoga kalatükikesi, kaks keedetud ja pooleks lõigatud värsket kartulit, mõned marineeritud tomatid. Ausalt öeldes üsna neutraalne kooslus, mille peale lihtsalt noogutad, aga ei vaimustu.

Aga palju huvitavamaks osutus koos krõbedaks röstitud pinnaga majasaiaga (oliivide ja tomatitega focaccia) pakutud sügavkollane kreem. Selline veidi hapukas, pisut vürtsikas, cayenne varjundiga, soolakas pehme kraam, mida minusugune tüüakas talupoeg leivamäärdeks pidas. Kui küsisin pikakasvulise aktsendiga noormehe käest seletust, siis taandus ta vabandades „minu esimene tööpäev“ kööki selgitust nõudma. Tagasi tuli sõnumiga, et see „kreem on tehtud safranist“. Ahsoo. Nojah. Hiljem veebist tarkust taga nõudes sain aimu, et „Rouille (prantsuse hääldus: [ʁuj] ⓘ; provence'i keeles: rolha, sõna-sõnalt 'rooste') on kaste, mis koosneb munakollasest ja oliiviõlist koos riivsaia, küüslaugu, safrani ja cayenne'i pipraga. Seda serveeritakse kala ja kalasupi, eriti bouillabaisse'i, garneeringuna. Rouille'i kasutatakse kõige sagedamini Provence'i köögis.“ Novat, jälle targem.

Teine käik: „Flank steik & käsitööfriikad; piprakaste; 22“ Selle saabumisega läks üle 40 minuti, mida on ausalt öeldes palju, aga õnneks mul oli seekord aega. Tellimise hetkel küsiti küpsusastme kohta, mina vastasin tavapäraselt „nii toorelt kui julgete“, mille peale soovitati et „mid-rear olla parim“ ja kiideti mind eksperdiks (talupoeg minus tahtnuks seepeale ära minna).

Tuli aga välja, et see küpsusastme valik oli viga. Vähemalt konkreetse lihatüki puhul tähedas see lõtv-kummist-roosat lihasüdamikku, mis oli kordades vähem-meeldivam kui kuumust näinud välispind. Ei tea, kas küsimus oli väheses laagerdamises või lihtsalt konkreetse lõigu kulinaarsetes omadustes, kuid tundsin end varesena, kes on sunnitud väikeseid kilde alla neelama, kuna see kraam allus mitte kuigi hästi noale (ehkki lõik tervikuna oli juba näpujämedusteks viiludeks lõigatud ja minu käes olev nuga oli korralikult sakiline), mälumisest rääkimata.

Erakordselt pikad ja peenikesed friikad olid ülemäära soolased, üsna sama keelt rääkis ka muidu kenake piprakaste, mis minu ees liha peale kallati. Kalekapsa lehekesed olid siin roas lihtsalt visuaalse erksuse andjad. Taldrikutäiest leitud vau-elamus kuulus hoopiski dekooriks kasutatud karamelliseeritud ja marineeritud sibulale, mis mõjus tõepoolest kargelt ja kirkalt.

Kokkuvõte pisut mehh-poolne. Supipöial ei näe põhjust horisondist kuigivõrd kõrgemale tõusta. Praepöial on narrilt kummise liha tõttu isegi allapoole kaldu. Kuid õnneks leidus toidukorras ka kaks säravat hetke – see oli erk-kollane rouille kaste ning lihadekooriks olnud sibularõngad. Soovitusega on lugu nii ja naa. Eraldi kohaleminekuks on positiivset emotsiooni vähe, möödaminnes sisseastumiseks aga piisavalt.

---

lugu ilmus siin