Alice Backyard kohvik (Pärnu)

Kui absoluutne enamik puhveteid paikneb Pärnus kas südalinnas või suunal sellest südamikust ranna poole, siis selgub, et üks julgem pesa on sellest ettemääratud teest veidi kõrvale rajatud. Nii umbes poole Karuselli uulitsa pääle, vana Jelgava toidupoe lähedusse – et vanainimesed orienteeruksid :)

Tegu on ühe majutusasutuse hoovi peale jääva tagahooviga, mis on väga nutikalt ära kasutatud. Aga ilmselt selle majutus-asutusele orienteerituse tõttu on puhveti ajakava jagatud kaheks: 8:00-11:30 Hommikusöök; 12:30-22:00 Kohvik

Esimene meeldiv moment oli see, et ehkki ma astusin sisse veidi peale 12 ehk siis selle tunnise aja-akna sees, siis oldi mind lahkelt valmis vastu võtma ning peale kiiret järelepäringut teatati, et köök on valmis tellimuse vastu võtma.

Et olin menüüga juba veebis tutvunud ning kohapealne versioon sellega ka kenasti kattus, siis sain tellimuse kohe ka esitatud. Noh nagu ikka, supp ja praad. Teine tore moment – peale tellimusega majja minemist tuli meeldiva naeratusega piiga tagasi ja küsis: „kas soovite suppi ennem ja praadi pärast?“ Kohane küsimus sai jaatava vastuse ... ehkki mul on tibake kahtlust, et see küsimus esitati mulle sellepärast et see olen mina :) Aga vahet pole, kena detail ikkagi.

Ehkki suve lõpp hakkas juba ilmutama jahenemise märke, võtisn ikkagi: „Külm kurgisupp“ (värske kurk, maitsestamata jogurt, küüslauk, till, käsitööleib; 9.-EUR)

Ooteajaks kujunes vähem kui 10 minutit, sain seni imetleda iga aiasopikese oskuslikku ja maitsekat ärakasutamist. Taldrik saabus minu ette kaunisõieise ja -kurgilise dekooriga ning kehastunud suvise värskusega. See on lihtsalt imetabane, kuidas õrnalt hapukas jogurt oli vähekese soola ja julgelt lisatud värske küüslauguga muudetud millekski nii erksaks! Ja see, et polnud kasutatud tavapäraseid külmsuppide komponente nagu keedumune, - kartuleid või kasvõi nt redist (mille kõige peale oleks ju ainult äratundvalt-koduselt noogutanud), pani veelgi enam hindama köögi julgust piirduda absoluutse miinimumiga ning sellest vähesest maksimaalse tulemuse väljatoomist!

Teiseks käiguks võtsin minu jaoks kentsaka nimetusega „Laetud lest“ (friikartulid, tartarkaste, marineeritud kurk ja sibul, värske tomat, parmesan; 16.-EUR). Kentsaka selles mõttes, et ma pole iial aru saanud, miks ja kuidas on meie kulinaarsesse leksikasse tekkinud sõna „laetud“.

Aga vaatamata sellele, kuna lesta kohtab meie menüüdes nii harva, siis eriti mereäärses linnas oleks narr seda pakkumist endast mööda lasta. Tõsi küll, see lest oli taldrikus nii ära peidetud kõige muude kuhjatiste alla, et sellest oli lausa pisut kahju. Nagu pildilt näha, pole seda uhkes kuldpruunis koorikus elementi lihtsalt üleüldse paista, ehkki see oleks lisanud juba visuaalset struktuuri ja soovi toiduilu pildistamise abil levitada.

Ja kui nüüd edasi süveneda selle kuhjatise alt vabastatud tegelase sisse, siis ... noh ega lest just suurem asi maitsepomm pole kah. Krõbeda kooriku sees oli lihtsalt kvaliteetne (ses mõttes et kõigist luudest vabastatud ja värske) valge kala, mis maitses nagu ... noh nagu valge kala enamasti ikka.

Aga teate, selle roa pani särama megahea ja maitseküllane tar-tar kaste. Ma muidugi ei tea, kas see puhvet teeb ise oma majoneesi või mitte, aga minu jaoks maitses see nagu parim Hellmansi majonees pluss kaks taset kõrgemale – külluslik, magus-happeline ja sametiselt rikkalik. Isegi friikad, mis minust muidu alati taldrikule jäävad, olid selle kastme tõttu määratud saada ärasöödud :)

Värsked köögiviljad ja lehekräbu andis roale värske ja kauni visuaali, parmesan samuti väikese visuaalse nüansi – külmas roas parmesan ei avane ja kahjuks kuumale kalapalale seda peale ei saanud sattuda ülekuhjamise tõttu.

Kokkuvõte aga väga ja väga positiivne. Supipöial on tipmistes kõrgustes, kiites kööki julguse ja oskuslikkuse eest. Praepöial jääb küll mitte nii entusiastlikusse, kuid siiski üldiselt püstiasendisse ning eraldi plopsatusega esilekerkinud kastmepöial lisab siia üldist püstisust. Lisaks kõigele oli ka teenindus kiire, korralik ja koos kõigi kohaste viisakusküsimustega. Seetõttu soovitan, jah muidugi soovitan!

---

lugu ilmus siin