III Draakon (Tallinn)

Kui turistikatest rääkida, siis kõigepealt tulevad ette fäänsi väljanägemise ja kesise sisuga puhvetid, mis kasina kraami eest turistidelt kallist raha küsivad. Aga vaata see asutus on täiesti risti vastupidine!

Esiteks väljanägemine on asjal risti vastupidine „fäänsile“, rõhutatult keskaegne, rohmakas ja robustsevõitu. Keskaja hõngu matkimisega on tänapäevases maailmas hõlbus tähelepanu korraks tõmmata, kuid seda kestvalt välja mängida suudavad vähesed.

Teiseks nende poolt pakutud kraam ei ole „kasin ja keskpärane“. Kolmandaks ei võta nad selle eest ka mingist otsast vaadates hingehinda!

Igatahes minu jaoks sai sellest kõige kentsakam puhvetikülastus, mida seni olen kogenud. Aga otsustage ise – kas teie läheksite tagasi kohta, kuskohast esimese korraga pisut tagasi põrkasite?

Lugu järgmine. Nähes, et see köök pakub nii suppi kui seasaba, hakkasid minu pöidlad kihelema ja tahtsid seda kõike saada! Aga kui selgus, et savipotsikusse kulbitatud supi helpimiseks lusikat ei anta ... siis ma lihtsalt keeldusin sellest. Esiteks minusugusel vuntsinimesel tähendaks „meie majas suppe luristatakse“ soovituse järgimine tõsist tööõnnetust, supist nõrguvat habet ja plekke riietel. Teiseks on arusaam, nagu keskajal / XV sajandil poleks lusikaid kasutuses, jäme jura.

Küll aga võtsin ma selle va seasaba (5.-EUR), mida serveeriti lahedalt kildunud servaga totsikusse pistetuna ja varda otsa aetuna. Katkised savikausid oli toonane argipäev ning kasutati neid nõusid, mida parasjagu oli, nii et autentne värk!

Eelnevalt pehmeks keedetud ja siis glasuuritud-küpsetatud seasaba maitses imehästi. Nii pehme, et võiks kasvõi huultega kontidelt liha eemaldada. Nii mõnusalt karameljas ja täidlane ja piisavalt rammus, et juba mõnest ampsust saabub tõeline rahulolu, olgu see ports nii väike kui tahes. Orgi otsast selveerimine on lisaks toredusele veel ka praktiline, laseb kraami kenasti käevahel tarbida.

Aga kuna see va põdrasupp (5.-EUR) mulle rahu ei andnud, siis läksin järgmine päev tagasi ... oma lusikas põuetaskusse peidetud! :D Tellisin supi, mida serveeriti ajastutruus jalgade ja kõrvadega savikausis ja astusin õue – või noh olgu Raekoja platsile koja võlvide alla – et lusika kasutamisega mitte pererahvast kiusata.

Supike osutus selliseks lihtsaks ja mõnusaks hakkliha-läätse leemeks, milles leidus veel ka sibula, porgandi ja juurselleri tükikesi. Kui nüüd norida tahaks, siis XV sajandil ei tuntub siinmaal porgandit kohe mitte üks suts (jõudis siia XVIII-XIX saj), aga see on üsna kõrvaline seigake. Supp ise oli veidi happeline, mõõdukalt soolane ja isegi õrnalt vürtsikas, maitstes hästi ükskõik millise sajandi perspektiivis. Aga ilma lusikata üle kausiserva rüübates oleks ju kogu see maitsev supipaks kausi põhja jäänud ning sellest oleks ometi kahju olnud!

Kokkuvõte kentsakas ja kiitev. Etendus-köögi kontseptsioon on lahe mõte, ehkki selle teostuse osas võiks tõsi-ajaloolase perspektiivis veidi joriseda. Kuid kuna maitse on põhiline, siis kiidan ikkagi! Praepöial on väga-väga püsti ja kutsub üles seda sabavärki proovima! Supipöial on ehk mitte nii väga vaimustuses, kuid kiidab üsna kena sooritust. Soovitan – kindlasti soovitan oma supilusikas kaasa võtta ja kohale minna! Poleks iial arvanud, et sellist soovitust annan :D

---

lugu ilmus siin