Juustukarask

Olen viimasel ajal hakanud maisijahu näppima (seda va Veski-Mati oma). Paneerimisel annab suurepärase tulemuse - kuna on tärkliseline ja ei paisu kuigi, siis jätab hea krõbeda ning õhukese kooriku. Aga sama hästi sobib see kollane ja krudisev jahu ka kõikvõimalike küpsetiste sees. Üks viimaseid katseid kukkus eriti mõnus välja, sestap jagan siingi.

Et olen toidublogide uudistaja, siis kolistasin ühelt viitelt teisele, kuni komistasin siia. Juustukaraski mõte tundus nii hea, et proovisin seda korra teha nii nagu emand Katrin soovitas, kuid siis asusin muutma.

Mõnusa ja lõhnava ampsu saab siis nii:
- kaks klaasi nisujahu
- kaks klaasi maisijahu
- kaks klaasi (kaera-)kliisid (ega vist vahet eriti pole, kas nisu- või kaera omi pruukida?)
- kuhjaga teelusikatäis jämedat soola
- kuhjaga supilusikatäis suhkrut
- 3 teelusikatäit küpsetuspulbrit (võib ka rohkem panna, kuna mais ei kipu eriti kosuma)
- 150 gr riivjuustu
- 2 teelusikatäit pitsamaitseainet (Santa-Maria segu sobib hästi, aga võid ka selle ära jätta)
- 100 gr võid
- piima parasjagu (alla klaasitäie ei tule välja, kuid kaks on palju)

Võta aga julgelt üks suurem kauss, sest taignasegamine tahab ruumi. Kuid enne veel pane ahi sooja, sest niipea kui segu valmis, võid ta kohe ahju surada.

Sega omavahel kuivained ja juust ning seejärel või - kui see on külmkapi-tahke, siis soovid ehk selle klombi lihtsuse mõttes tükkideks hakkida. Mudi saadust senikaua käte abil, kuni või on jahu sisse kadunud ja sõmera puru moodustanud. Nüüd tuleb tunnetuslik osa ehk piima lisamine. Igasugused grammid ja detsiliitrid unusta ära, nõrista piima tasahilju jahu sisse, summides seda teise käega segamini. Kui ollus kausis on juba taigna moodi, võta teine käsi appi (ega sa ju ometigi massinaga tainast tee???) ning mudi kohe mõnuga. Tulemus peab jääma paksem kui pannkoogi-tainas, kuid vedelam kui leivateo puhul.

Ahjahh, mõistlik oleks olnud ahjuplaat juba ennem valmis panna ja küpsetuspaberiga katta, muidu pead nüüd tainaste kätega sahmima hakkama. Kühlvelda see üsna koreda näoga tainas lusika abil plaadile, tekitades oma soovi järgi kaks suurt või neli vähemat kuhelikku. Märjakskastetud lusika abil saad neist nüüd pätsida midagi sündsamat ja siledamat - proovi kindlasti servad kokku koguda, et nad jääks irevile ja liiga ära ei küpseks.

Noh ja ega nüüd polegi muud tarkust kui plaat ahjuuksest sisse sõita ja lasta karaskil nii umbes 200 kraadi juures paarkümmend minutit küpseda. Võid küll 15 minuti pealt kiirelt sisse kiigata, et kas vajaks tuli vähendamist, kuid vana hea tikukatse annab ikka õigeima vastuse - kui pätsi torgatud tikk jääb kuivaks, on tegu valmis.

Nüüd tõsta plaat välja jahtuma. Mina piserdasin karaskeid vana kombe kohaselt pisut veega ja laotasin käteräti peale, et küpsetis pisut puhkaks. Lõhn on küll nii hea, et tahaks kohe süüa, aga kannata pisut. Kui seda enne valmis polnud, keera kokku üks maitsevõi (nagu nt minu enda roheline maius). Lõpuks, kui enam vastu panna ei suuda, murra tükk karaskit ja määri võid peale. Ohhjah, eks selle nimel tasub ju toiemtada, kas pole?

Pildiks panen samal õhtul grillitamisest. Grillisin loomalihavorstikesi, suvikõrvitsat ja lasksin korraks ka karaski üle süte - see lisas ainult head aroomi! (pildil on karask parasjagu tagurpidi, plaadi-sileda poolega üles)

Ajakulu: 10-15 min ettevalmistuseks, 20 min küpsetuseks, pisut jahtumiseks-ootamiseks:) Maksumus jääb ehk nii 30 EEK kanti? Tulemuseks minul 4 karaskipätsi, millest jagub kenasti neljale inimesele:)

Aitäh Katrinile idee eest! Ja head omapäist järeletegemist!