Sunday, August 16, 2009

Koduketšup

Hooletu kokk on halb kokk. Või kas ikka on? Mina väidan vastu. Tihtipeale on hooletus loomingulisuse sünonüüm. Ja mis oleks kokkamine ilma loomingulisuseta? Üks tuim töö ja vaimunärimine.

Ausalt öeldes ei kujuta ma ette, mis saaks siis, kui peaks päevast päeva kuskil söögikoha pliidi ääres seisma ja kümnete kaupa pippuripihve treima. Ikka nii, et nad oleks alati tagatult ühesugused. Näpp retseptiraamatus ... või ei, isegi mitte enam seda, ammu pähekulunud valemi järgi ja massina abil kõike kokku segamas. Ei mingit mängu. Ei mingit võlu. Aga noh, ega ma ei halvusta selle töö tegijaid. Ka neid on vaja.

Tegin täna jälle koduketšupit. Sest no miks peaks ma suisel aal poeketšupit ostma? No olgu, vahel ikka ostan ka, aga isetehtu on ju ... isetehtu. Seega hää! Ja ilma kahekümneviie E-aineta.

Miks ma aga alustasin hooletusest? Aga seetõttu, et unustasin midagi lisada, mis meenus alles nüüd, arvuti taga. Kuid - ja see on oluline - see puudujääk ei meenunud mulle maitstes! Järelikult sai tulemus suupärane, et mitte öelda suurepärane. Jäägu see unustet asi esialgu saladuseks, räägin loo ära, eks siis vaadake, kas taipate ise käigult.

Kõigepealt sellest, et eile oli Maximas (jah, ma ei käi ainult turul) suurepärase hinnaga kana - seda va Rannamõisa oma - kilohinnaga 27.90. Kuna asusin seda täna ahjus küpsetama, siis mõtlesin ühildada mitu tegu korraga - mis ma sellest gaasist ikka raiskan. Tükeldasin kana kuueks, ladusin klaasvormi põhja, samasse sibul-küüslauk-porgand, peale siputasin soola pipart.

Kana peale ladusin kümmekond tomatit. Sellist keskmist mõõtu korralikku eestimaist tomatit, mitte kolisev-kõva nagu hispaania "transpordikindel" ja mitte nii kahvatut nagu poola "veoauto-järelküpse", vaid mõnusat, täisküpset, pehmet ja õhukesekoorelist kohalikku. Uuristasin ainult varrekontsu terava noaga välja ja sokutasin kanajuppide vahele, uurdeaeuk ülespoole.

Ahjuuks kolksti kinni ja pool tundi küpsemist. Tõsi küll, korraks vahepeal kontrollisin, ega kuumus pole liiga teinud ja lasksin sellega väärt sutsaka sooja välja. Poole tunni pärast keerasin külge. Tomatitel, mitte kanal. Uurdeavadesse kogunenud mahl sirises täiendama all mulisevat kanaküpsetuse leent.

Veel viisteist minutit ja nüüd lusikatasin küpsed ja kohati kergelt pruuni jumegi võtnud päikesepallid kana pealt tulema. Klaaskaussi, mille põhja olin juba enne hakkinud valmis tilli-peterselli-basiilikut. Umhhh, milline lõhn, kas teate! Saputasin soola-pipart-suhkrut, lisasin mõne tilga tabascot ja läksin kallale. Tomatisegule. Saupurustiga. Suristada tuleb pikalt. Vahepeal maitsta. Ja maitsestada juurde, kui tarvis. Ning vaadata, et purusti tera ei oleks enda ümber kerinud kõike maitserohelist. Ja siis veel suristada. No ikka üks tubli kolm-neli-viis minutit. Peamine, et tulemus saaks piisavalt ühetaoline. Nojah, eks võib ju ka läbi sõela suruda, aga ma kardan, et siis saab tulemus väga vedel ja vajaks järelkuumutamist või koguni paksendamist, kuid see ei tunduks mulle õige.

Lõpuks kummutasin saaduse purki. Justnimelt purki. Ühte! Sest kujutage ette, umbes kilost tomatist koos maitserohelist sai üks pooleliitrine purk ketšupit. Või õigem oleks öelda - kodust tomatikastet, sest algselt tähendas ketšup hoooooopis midagi muud ning ei omanud mingit pistmist tomatiga.

Niisiis, mina kulutasin ära:
- kilo tomatit
- pundike tilli
- pool pundikest peterselli
- mõned lehed basiilikut
- pool teelusikatäit suhkrut
- pool teelusikatäit soola
- noaotsatäis sidrunipipart
- viis-kuus tilka tobascot

Valmistusaeag - küpsetuseks kokku 45 minutit, kuid kuna ma tegin seda koos pooleteist kilose kanaga (mis neelas osa soojusest), siis võib ka poole tunniga hakkama saada. Peamine, et tomat oleks läbiküps, kõik sõltub soojusrezhiimist ja tomati suurusest. Mida tähendab läbiküps? Aga siis, kui tomati nahk pealt juba lõhkenud on ja krussi hakkab tõmbuma. Muuseas, mina ei eemalda enamasti kunagi seda nahka. Maksumus - kuna tomat maksis täna 15.-EEK kilo, siis koos maitseainetega ei saa see üle 25.-EEK kuidagi minna. Tulemus - pooleliirine purgitäis hõrku tomatikastet.

Et pildistamine kipub mul enamasti kokkamise käigus meelest minema, siis lisan lihtsalt ühe lauatäie. Selline, nagu ta mul pealel turult tulekut enamasti kipub olema:)

Ahjaa, misasja ma siis unustasin tomatikastmele lisada? Küüslaugu. Hooletu nagu ma olen. Või siis hoopis loominguline:)

Häid suvelõpu tomatielamusi!

No comments:

Post a Comment