Kalinka

Ma pole eriti mööda restorane käija. Kuid mõnikord siiski peab. Kohtumised. Kui saab sel moel ära proovida ka mõne uue asutuse, no miks siis mitte. Käisin tänagi ja kirjutan. Kahjuks halvasti.

Tartus on taas vene trahter. Kalinka. Kesklinnane ja sissetöötatud asukoht räägib ettevõtmise kasuks. Mitut korda vahetunud omanikud aga kahjuks - midagi on siin nihu, et ei suudeta püsima jääda. Kuid varasemaid patte ei pea mitte uue asutuse süüks panema. Sestap asjast.

Sisseastujaid tervitab vana tuttab vene muinasjuttudest - vene ahi. Butafoorne küll, kuid siiski naeratama-panevalt äratuntav. Ivanushkat ja balalaikat ei paista küll kuskil, kuid pole hullu. Otsime seespool.

Kui kohe ahju kõrval aknaäärses lauas ei soovi peatuda, võib liikuda sissepoole. Pool korrust trepist üles paikneb põhisaal ja suveterass, baarilett ja naeratavad ning kenasti tervitavad ettekandjapiigad.

Nihkume veel pool korrust üles, väiksemasse-vaiksemasse saali. Neiuke vudib meil kohe järel ja ulatab menüü. Hmm. Pole paha. Toitude nimed on kohati originaalitsevad, kuid siiski arusaadavad. Tõsi küll, tõlge on puhuti puine - nt "žarkoje po retseptu grafa Tolstogo" on tõlgitud kui "Tolstogo pajaroog", ehkki "krahv Tolstoi pajaroog" oleks olnud ju parem. Kuid tühja temaga. Lenini nimeline kolhoos ja muud jonksuga nimed teevad meele heaks ikkagi.

Tellin Putini seljanka (50.-EEK) ja böfstroogonovi Moskva moodi (100.-EEK). Kolleeg võtab kankoiva Piiteri moodi (110.-EEK) ja pannkoogid toormoosiga (45.-EEK). Toidu kõrvale küsitud õlu (Starõi Malnik, 35.-EEK) tuuakse kiirelt ja pisut slaavilikus savikannus - mis ei ole küll kuigi mugav õlleanum, kuid koha eripära ... las ta olla.

Üsna kiirelt kohale saabunud seljanka laseb oletada mikrouuni. Naljatades visatud küsimus - et kas Putini seljankas on ka tükike Putinit, paneb piiga kohmetuma. Mitte poliitiliselt ebakorrektse nalja üle, vaid et tema tõi mulle hoopis päevasupi ehk hariliku seljanka. Küsinin, et mis neil kahel vahet - selles tavalises on kartul, Putini omas mitte. Hmhhhh. Las ta siis jääb, söön sellegi ära, ehkki piiga oli täis valmidust toodu minema toimetada ja asendada. See, et seljankas on sees kartul ja viiner, sellega ma lepin. Kuid et restorani-seljankas puuduvad neerud ja oliivid, see ei lähe mitte. Oleks siis veel et meüüs oleks kirjas "kodune seljanka" vms.

Praed ei paranda esimest pettumust kuidagi. Minu böfstroogonov ei veena eriti ei kogusega ega maitsega. Värske koorese meki asemel on keelel midagi kerget magusakat. Vähemalt on loomaliharibad kastme sees pehmed. Fritüüritud keedukartulid maitsevad pikalt kuumutatud õli järgi.

Kolleegi kanakoib, mis pidanuks olema täidetud seentega, on kõvasti kondi küljes kinni (kindel märk vähesest küpsetamisest) ning erilist täidist ei tuvastunud. Kartulipüree ja eraldi kausikeses olev kaste on ülitavalised - viimane veel pisut klimpis, just nagu koolitädi ikka seda tegi. Mõlemal salatiks tüüpkomplekt salatileht-tomat-kurk. Noh olgu, kolleegil oli ka konservhernes.

Pannkoogid on küll kaunilt serveeritud, kuid külmad. Kohv ... noh lihtsalt kohv.

Interjöör: 4+
Teenendus: 5 kiiruse eest ja 3 eksimuse eest, kokku 4
Toit: 3- (kui võtta arvesse kvaliteedi ja hinna suhet, siis koguni 2)

Kokkuvõtteks - ülemakstud söökla. Hinnang karm. Aga õiglane.