Tursamaksasalat

Kohtumine vana tuttavaga on mõnikord palju meeldivam kui tutvumine kümnete uutega, kas pole? Eriti veel, kui see kohtumine kannab leppimise märki.

Minuga juhtus täna nii. Kunagi aastaid tagasi sattusin sööma käestläinud tursamaksast tehtud ollust. Kuna mul pääle seda väga niru olla oli, läks minu tursamaksa-soolikas lukku ja tükk aega ei tahtnud teist nähagi.

Kuid täna toidupoes jäi silm karbikese peale. Karbikesel kiri: tursamaks. Ja näe, organismus ei võpatanudki! Mõtlesin riskeerida ning kõristasin konservi kärusse.

Kodus tegin vana tuttavaga seda, mida ennemuistegi. Mõnusa saiakatte. Selle retsept on nii narrilt lihtne, et kohe nagu imelik rääkidagi. Aga kuna minu jaoks oli see tegu siiski pisuke sündmus, siis olgu ikkagi see siinkohal kirjas.

Hakkisin pool suurt salatisibulat peeneks, koorisin kaks keedet hiigelmuna ning õngitsesin maksatükid õli seest välja. Mõtlesin vähe ja nõristasin pisut sedasama nestet ka muule kraamile selga. Sool ja sidrunipipar kah kausikesse ja miksisin kahvliga kõik segi. Lasksin 10 minutit seista-tõmmata. Panin sepikuviilule. Oehhhhh. Tere taas, vana sõber! Isegi minu mitte-sibula-sõber abikaasa mugis mõnuga mitu killukest vürtsika kattega kaetud viilukest.

Seega läks tarvis:
- väike karp tursamaksa õlis (160 gr)
- kaks suurt keedumuna
- pool suurt salatisibulat
- soola, sidrunipipart
- sepikut, mille selga saadud segu määrida.

Valmistusajast ei saa eriti rääkidagi, 10-minutilist tõmbumis-aega peaks siiski rõhutama. Maksumus on ehk pisut kallim kui säästuajal peaks. 35.-EEK õhtuse snäki eest ... on seda vähe või palju? Kõrvutades seda aga tulemusega - mõnus maitseelamus ja kuus suurt kääru sepikukatet - olen mina siiski rahul.

Kuna pilt jäi jälle olemata, siis panen siia hoopis pildikese hiljutiselt tööreisilt, mil vabal hetkel Sotši rannakohvikus sai õlle kõrvale kalmaarisalatit näksatud. Oli kah hüva amps!