Tbilisi. Tartus.

Tbilisisse saab nüüd minna Tartust lahkumata. Sellenimeline toidukoht avati hiljuti Tartu kaubahalli allkorrusel.

Toidukoht ... see vist olekski õige sõna. Või siis "Toidutuba." Ilmselt on tegu minu tajuhäirega, sest restoraniks ei oska ma ühe-ruumilist asutist pidada. Ehkki jah, tean, et laias maailmas on olemas ka ühe-laualisi ettevõtmisi. Kuid ikkagi, sõna restoran asub minu mõistemaailmas samal riiulil sõnadega "glamuur," "šikk" jne. Glamuurile Tbilisis aga rõhku ei pöörata. Kuid see pole ka oluline.

Kõik selles paarkümmend inimest mahutavas asutises on minimalistlikult mõnus. Ei mingit liialdust kaukaasialiku butafooriaga. Mõned viinamarjamotiivid seintel, rikkalik seinatäis veine. Teenendajad - kaks eesti keelt kerge aktsendiiga rääkivat noort poissi - kannavad küll rahvusriideid, kuid ka see ei mõju mitte ülepakutuna, vaid asjakohaselt.

Kiirelt lauda jõudnud menüü pakub positiivse üllatuse. Ei vaatagi sellest vastu mingid standardsed seljankad-seašnitslid. Puha gruusiapärased toidud, originaalnimede juures pildike ja maakeelne seletus man. Paraku ei jätnud ma tellitud roogade nimesid meelde ega kirjutanud üles - mõtlesin, et küllap võrgust hiljem täpsustan. Aga tutkit. Tbilisi on küll vist üks väheseid toitlustusettevõtteid, millel pole oma veebilehte.

Kahju, siiralt kahju - juba seesama menüü oma toidunimedega mõjuks kõva uudishimu/isutekitajana ning tooks kundesid juurde. Laupäeva kella seitsme paiku õhtul olime kaugelt külla tulnud kolleegiga sisuliselt ainukesed külastajad. Tõsi küll, hiljem lisanud veel üks neljane ingliskeelne seltskond ja ... oh üllatust, tubli punt grusiine, kes jopesid seljast võtmata peremehega omakeeli jupp aega asjatasid.

Aga võib-olla polegi Tbilisil tark oma menüüd ette tutvustada, sest hinnad pole just kuigi sõbralikud. Praegusel säästuajal eriti. Kuid kõigest järgemööda.

Et oleme kolleegiga mõlemad õllesõbrad, tellime endale esimese hooga ette õlled. Paraku on selleks mitte Gruusia, vaid kohalik kesvamärjuke - esimest lihtsalt ei pakuta. Veinidest ei oska aga hoolida. 35.-EEK õlle eest on tõesti restoranilik hind. See-eest käib õllega kaasa aga väike napake näkitsemist. Pole paha!

Palun ettekandjal soovitada midagi teravat. "Vot see supp, siia käib adzhika sisse" Kõlab hästi, kas pole? Valime mõlemad loomalihaga variandi ning et kõht pole kuigi tühi, lisame tellimusele vaid ühe hatšapuri moodi lihapiruka.

Pean ütlema et supp (veelkord oh kui kahju, et nime ei pannud kirja!!!) tekitas mitmetisi emotsioone. Esmapilgul - üsna klaaris pujongis hulpivad neli loomalihatükki - ei midagi erilist. 50.-EEK eest ilmselgelt vähe. Kuid teisalt - törtsuke adzhikat, mis pitsikesega kaasa anti, oli aus kraam. Nojah, see adzhika ei olnud küll "päris" ehk hõõrutud ja tihke, vaid ilmselt köögikombaini-hakitud ja vedel. Kuid see-eest värske ja äkiline. Oooojaaaa, kuumaks lõi see leem sisemuse küll!

Kahepeale toodud suure praetaldriku mõõtu lihapirukas kaotas küll ilmselgelt suure osa oma maitsest adzhika järeltoime tõttu suus, kuid oli siiski hea. Samas - 80.-EEK selle eest on ilmselgelt liig mis liig. Ning hakklihaline täidis oli lastud tõenäoliselt elektrilise massinaga liiga iseloomutuks pudruks. Pisut jämedam faktuur lihal oleks andnud mõnusamat-kodusemat hõngu.

Siiski seni üsna hea üldmulje aga mõrastas arve. Et tellimus oli nii väike, siis olin peas kokku löönud, et tasuda tuleb 250.-EEK. Kuid kirjas oli 260.- Kui suur oli minu üllatus, kui nägin, et tellitule oli lisatud 10.-EEK leiva eest. Pisiasi, eks ole, kuid ... niiiiiiiii väiklane! Tõsi jah, supi kõrvale toodi lauda korvike, kus mõni pisikese kild gruusiapärast saia. Kuid Gruusias endas oleks seda leiba toodud suur virn ning mitte mingil juhul poleks selle eest lisaraha küsitud.

Seega.
Interjöör 5- (kui midagi nii minimalistlikku saab üldse interjööri õilsa nimega nimetada)
Teenendus 5 (kiire ja korrektne)
Toit 4- (kvaliteet iseenesest küll 5-lähedane, kuid hinnasuhe väga halb)

Aga tagasi lähen ma kindlasti. Avastamisrõõmu jagub Tbilisis ilmselt veel küllalt.