Ei-ei, see ei ole trükiviga. Kaš - justnimelt sellist ollust kasutasin ma nende kotletipoiste tegemisel. Misasi see kaš on, küsite? Vat ega ma nüüd toiduainetehnoloog pole, aga midagi kreemjuustu sarnast. Ostsin teist Chisinau turult (Moldaavia pealinn) ... sammmumeie, mihandne turg see oli - kui palju eri juustusorte! Aga mitte sellest ei ole täna jutt. Vaid kotletist.
Enne kui edasi lähen, ütlen kohe, et ega's ei pea ära kohkuma, et ilma kašita ei saa sihandset toitu teha. Saab ikka! Võtate lihtsalt mingit muud kreemjuustu ja ongi asi ants!
Niisiis, võtsin ma kuus keedetud kartulit ja riivisin ära. Jämedalt. Siis riivisin samasse kaussi ühe pirakama küüslauguküüne ja sipsukese muskaatpähklit - mõlemat peenelt. Lisasin soola-pipart. koksasin kaks väheldast muna katki muu kraami selga. Ja siis lisasingi seda kreemjuustu - no nii vast 100 grammi jagu.
Noh ja mis siis enam kui käed tööle. Segasin kraami ühtlaseks taignaseks massiks ning hakkasin sellest pisukesi kotletikesi vormima. Ikka kahe peo vahel taignapallike ümaraks ning siis õrna vajutusega lapikuks. Riivsaia seest läbi ja kandikule panni ootama.
Praadisin lapse peopesa suurused pisikotletid tasasel tulel läbi - peale külje pööramist panin ka veel kaane peale, et tihke kartulimassi sees ka munaollus ikka kenasti läbi küpseks. Ning voila - valmis nad olidki. Pehmed ja kreemise konsistentsiga seest, kergelt krõbedad pealt. Mõnna, kas pole?
Niisiis, vaja läks:
- poole kilo jagu riivitud keedukartulit
- 100 gr kreemjuustu
- peenelt riivit küslaküün
- soola-pipart-muskaatpähklit
- kaks pisemat muna
- riivsaia paneerimiseks
- tilk õli praadimiseks.
Valmistamisaeg - ehk nii 10 minutit ettevalmistuseks ja teist sama palju kahe suure pannitäie valmisküpsetamiseks. Maksumus - isegi kui võtta eestimaisest poest ostet kreemjuust, ei tohiks see kraam üle paarikümne krooni maksma minna. Tulemus - paarkümmend pisikest kotletipoissi, millest piisab raudselt nelja taldriku täiteks, olgu siis lisanditega või ilma.
No comments:
Post a Comment