Moorkana

Kodune puupliit on ikka üks ütlemata hea asi.

Kõige muu kena juures on võrratu see suur pliidiplaat, mille koldekohases osas on kuumust küllalt, et keeta-praadida ning kus tagaosas on alati mõni vaid õrnalt soe nurgake. See viimane on aga paljude toitude juures võrratu abiline.

Pikaleveninud talv annab põhjust ikka ja jälle pliiti kütta. Mitte korraga ja palju, vaid pikalt ja pidevalt.

Kohtusin hiljuti kanaga. Selle va Rannamõisa omaga. Vagusa ja viisaka eksemplariga, mis poeriiulis mind ootas. Kenasti kilekotti pakitud ja puha. No mis nii viga:) Nii saidki kokku selle loo osalised, jahe kana ja õrnalt kuumav pliit. Mina olin siinjuures vaid vahemeheks. Ning - mis seal salata - ka suurimaks kasusaajaks. Kuid sinna jõuame hiljem.

Kana lõikasin tükkideks. Oleks mul poes olnud tuttav lihunik, oleks lasknud linnukese kohe neljaks lüüa, nüüd aga pidin seda ise oma väikeste valgete käte ja noa abil tegema.

Kanaveerandid kolisid suurema ja sügavama poti põhja ning läksid pliidile. Tasa-tasasele kuumusele. Sellisele, mis isegi ei pruunista, vaid alles aegamööda hakkab poti sisu susistama. Peamine on mitte unustada kohe algusest kaant peale panna. Mida tihkem see kaas on, seda parem.

Kana peale ladusin mõned pooleks lõigatud sibulad ja peotäie küslaküüsi. Siputasin soola-pipart kah peale, sulgesin kaane ja läksin. Tuppa. Lugema.

Poole tunni pärast tulin tagasi, keerasin kanakesel külgi ning ladusin peale paprikatükke, sellerivarsi ja peotäie maitserohelist. Jällegi sool-pipar ning kaas kinni. Rõhutan, et ma ei pannud maitseaineid mitte lihale, vaid köögiviljade peale. Niimoodi saavutab parima ja ühtlaseima maitsestumise. Sool tõmbab ja tasane kuumus tõukab viljadest välja mahla, see omakorda viib maitsed alla lihale ja saab ka ise asjast osa.

Veel üks pool või isegi kolmveerand tundi hiljem tulin kööki tagasi. Õigemini ajas mind toast välja hurmav lõhn. Potikaane alla piiludes ootas mind vaimustav pilt - liha ja köögivilja mahladest oli pott poolenisti täitunud imeliselt lõhnava puljongiga.

Tõstsin potikaane pisut irvakile ja lasksin puljonksil auruda, tihendades niimoodi tema maitset. Sättisin samal ajal lauale muu vajamineva ning umbes kümnekonna minuti pärast oli kõik valmis ja minu kannatus otsas. Hunnitu lõhn muutis edasise ootamise võimatuks.

Mooritud kana jaoks läks seekord vaja:
- kana ise, suurte tükkidena
- paar keskmist sibulat
- viis-kuus küüslauguküünt
- üks suurem paprika
- mõned sellerivarred
- peoga värsket maitserohelist
- soola-pipart.

Mõistagi võib kõike varieerida, panna lisaks hoopis porgandeid või hoopis puuvilju. Peamine - mida mahasem on see kraam, seda parem, sest vett ei lisa me mitte tilkagi. Ning siis läheb vaja minimaalset kuumust ja kõvasti kannatust. Liha peab valmima mitte praadides ega keedes, vaid tasapisi pehmenevate köögiviljade mahlas vaikselt moorides.

Maksumuseks kujunes minu umbes pooleteisekilose kana juures nii umbes 50.-EEK. Tulemuseks terve valmis kana koos imehõrkude köögiviljadega - no ma ei tea, mitu inimest seda saab süüa ... võib ka üksi:)

Kui ainult kuidagi saaks lõhnu konserveerida, siis see oleks ehk suurim lisaväärtus:)

Pildiks panen aga lihtsalt ühe pildi küpsetamise-tuhina tagajärgedest - kook ja pirukad. Mul neid ikka aeg-ajalt juhtub. Nii tuhinaid kui tagajärgi:)