Tšašušuli

Tegin täna midagi tõeliselt teravat. Gruusiapärast vürtsikat loomapada, mille nimi "tšašušuli" pidavatki gruusia-päraselt tähendama midagi teravat, vürtsikat.

Lõpetasin just nii umbes tunnikese kestnud toiduteo, ajan väikese lusikaga keelenäsasid hulluks ajavat kraami sisse ning auran. Mitte lihtsalt välispidisest kuumusest, mida sel suvel meile Allahhi ja muude puuslike armust küllaga antud. Taoline tulesäde paneb mahlad liikuma ning ning puhastab kui sisemine saunaviht.

Oi jeerum, kui hea!

Aga asi algas nagu ikka koostisainetest:
- 800 gr loomaliha;
- u pool kilo sibulat;
- u pool kilo tomatit;
- mitu punti peterselli ja kinzat (värsket rohelist koriandrit), pundike rohelist sibulat;
- soola-pipart-vürtse-adžikat;
- neli pirakat küüslauguküünt;
- igas juhuks paar klaasi vett (lisada vastavalt vajadusele).

Loomaliha tükeldasin nii umbes poole tikutoosi suurusteks kuupideks ja viskasin poti põhja tasasele tulele podisema. Õige oleks seda teha kumera põhjaga malmpajas - see tagab kuumuse parima jaotumise ja mahlade õigeima kogunemise. Paraku mul sellis kauntari veel pole, seega käis suurem supipott küll.

Ei ole sellele lihale vaja miskit õli ega vett lisada - tol sisemist niiskust küll, et vaiksel tulel nii pool tundi omaette todiseda. Mina tegin kogu värki kaane all, see vähendab lamedalt põhjalt liiga kiiret aurumist. Segasin kah paar korda ja lisasin lõpupoole sutsukese vettki.

Nii umbes 40 minuti pealt lisasin üsna jämedateks poolrõngasteks seibit sibula, segisin läbi ja jätsin uuesti kaane alla sumisema. Senikaua kupatasin-koorisin tomati (juhtus üsna paksu koorega isendid olema, õhema koore puhul saab ilmselt ka ilma hakkama).

Ca 50 minuti pealt lisasi tomati ja jälle sutsu vett - tšašušili peab hauduma väheses mahlas ja jääma lõpus üsna tummine, nii et pigem lisada sortshaaval ja korduvalt. Liha ei pea saama vedelikust kaetuks - arvesta, et sibulast-tomatist ja maitsetaimedest tuleb kah oma mahla lisaks.

Koos tomati lisamisega asusin ka maitsestama. Ja siin, hea sõber, ei saa ma mitte midagi ette kirjutada. Kes peab igale poole õigeks lisada vürtskööment, kes nelki-koriandrit. See polegi nii oluline, kuid tšašušili PEAB punast pipart saama. Olgu see siis patta visatud tšillikaun või mõnes valmis piprasegus olev terake.

Minul on antud hetkel tugev eelis - saan kasutada ehtsat Abhaasiast toodud adžikat, mis on kuum kui kurat. Paningi siis väikese peotäie soola ja teelusikatäie adžikat. Aga ärge teie seda mõõtu uskuge - adžikal ja adžikal on vahe nagu .... no nagu näiteks sinepil ja sinepil. Peamine, pange niipalju, kui veel vähegi mõistlik tundub. Arvestage, et hiljem lisatavad maitsetaimed ja pisuke keetmine muudab esimest maitseehmatust.

Umbes tunniajase hautamise lõpus lisasin korraliku kausitäie hakitud petserselli, kinzat ja rohelist sibulat. Kuni puhastasin- hakkisin küüslauku, sai too rõõmus roheline kraam oma närbuvast ihust hurmavaid maitseid toidu sisse laiali laotada. Lõpuks läks hakit küüslauk ja ... minut keetmist ning tuli surnuks.

Nii et kokku läks aega tund. Maksumus pole küll kuigi odav - kokku nii umbes 100.-EEK, kuid lõpptulemuseks sai 4 tugevat portsu loomalihapada. Kui tšašušulit süüa mitte Kaukaasia kombel omaette toiduna, vaid kastmena kartuli, riisi või makarontšiku kõrvale, siis saab portude arvu julgelt kahega korrutada.

Lõpetuseks: paraku mu teinepool pole kuigivõrd teravasõber, sestap sain sellist piprast pada teha nüüd, kuni ta päevakeseks Pärnusse ämma juurde põrutas. Eks näis, mis näoga mul poisidki sellist õhetust söövad. Kuid mina olen RAHUL!!! Sama soovin teilegi ning loputage see õhkav suutäis millegi meelepärasega alla.

Et pildimassinat pole käepärast, laenan pildi siit: