Saturday, January 12, 2013

Taarka Tarõ Obinitsas


Sattusin tööasjus Obinitsa kanti, millest mul puudus igasugune ettekujutus. Seda vahvam oli see kogemus, et pisikeses asulakeses on olemas nii kunstigalerii kui seltsimaja, hulgast vahvatest inimestest rääkimata. Ilma igasuguse etteplaneerimiseta sattusime kolleegiga kohale ühe seminari ajal toimuvale löunasöögile, millest tahakski mõne sõnaga pajatada.

Taarka Tarõ ise näeb hetkel väljastpoolt veidi rääbak välja, kuna vana laudis on maha võetud ja uut pole veel panna jõutud. Kuid seespool avanev pilt võlub oma eheduse ja lihtsusega. Sajandivanuse hoone söögitoa südameks on hiiglaslik nö vene tüüpi ahi, mille valgeksvõõbatud ja kuumaksköetud keres, hõõguvas ashjusuus valmivadki osad toidud otse sinu silme all. Ehitusajaloolasena võlusid mind aga isaselt laiad lauad nii põrandas kui laes - sihandseid enam ei tehta!


Söögialuseks pakuti tilgake handsat, kuulsat kohalikku rukkinapsi. Isegi autoroolis olev inimene peab selle klaasi korraks pakkuja käest vastu võtma ja kasvõi puutumata tagasi andma - nii näeb komme ette! Puhas ja kange kraam paneb süljenäärmed tööle ja juhatab kenasti sisse esimese roa.

Lihakala supp - nii võiks vast nimetada seda rammusat ja mõnusat leent, mis savipotis lauale antakse. Setokeelne nimi: tindiruug. Tummine talupojalik toit, milles lisaks muule supikraamile leidub ka tangu, sealiha ja kuivatatud peipsi tinti! See kooslus on uskumatult mõnus, eriti kui oled sisse astunud käreda külmaga. Soe ja soolane leem, millele võid lusikakese hapukoorekastet sisse panna, sobib ka neile, kes muidu kalasuppi hinnata ei oska. Klibakad tindikesed annavad supile vaid mõnusalt pikantse alatooni. Kui lusikale satub ka mõni suuremat sorti kondike, siis on seegi vaid asjakohane - nii söödi ennemuiste ... noh ja saab ka praegu :)

Teiseks roaks pakuti seekord ahjupannkooke. Selle tegemine on omaette vaatamisväärsus! Ahjusuus kuumaks lastud malmpannist käiakse seapeki viilakaga üle ning kallatakse kulbiga tainas peale. Pika varrega konksulaadse hoidiku abil lükatakse pannitäis ahjusügavuses miilavate süte manu ... ja üsna pea tõmmatakse valmis pannkoogiga pann tagasi. Mis teeb selle söömise eripäraseks, on see, et tavapärase õunamoosi asemel pakutakse pannuka peale panemiseks tummist sealihahautist ... noh ütleme sisuliselt paksu koorekastet, milles ohtralt pehmeks haudunud liha. Mõistagi on ka moosikauss samas ning sa võid ise valida, kumba proovid, kuid puhtalt kogemuse mõttes tasub proovida seda rammusat ja toitvat kooslust. Ahjupannkook + seakaste = suurepärane värk, kas teate :))

Käsitöönduslikust savikannust samasugusse tassi kallatud piparmündi tee ja väike meetilk - no kas on paremat lõpurüübet koduselt toekale einele!

Koju õnnestus ka kaasa osta veel ahjusoe leivapäts ja päev saigi kohe täiuslik. Esmamulje, et siin on ju vaid tühi põld ja lage väli mõne majakesega, muutus 180 kraadi. Mõnus ja soe elamus. Soovitan!

No comments:

Post a Comment