Otse Tallinna linnavalitsuse külje all, paekivist hotellihoone keldrikorrusel pesitseb üks üsna stiilne saksapärane õlleasutus. Nimetus - Baieri kelder - ja interjöör ning ettekandjate riietus panevad ootused paika. Vaatame siis, kuidas nad ennast õigustavad.
Lõunasele ajale vaatamata oli keldris vaid paar külastajat. Teenenduse üle otse nuriseda oleks patt, ehkki ka otseselt kiita millegi eest pole. Asjad said aetud, palun-tänan öeldud ... kuid kasvõi standartne "kuidas maitses" oleks võinud kah korraks kõlada.
Esitan (nagu enamasti) tellimuse ajal küsimuse eeldatava ajakulu kohta ning vastuseks kuuldud 25-30 minutit vastab üsna täpselt tegelikkusele.
Esimeseks valisin "Guljaššisupp loomalihast" (5.90), see on sihuke põnev roog, millel täpseid reegleid pole ja seega annab üsna hea aimduse köögi kohta. Paraku selgus ilmus juba peale tellimuse vastuvõtmist ja tasumist asjaolu, et ... ja see on tõesti huvitav vabandus ... et köök seda siiski täna ei soovita, sest supp ei näe täna kõige parem välja. Noh olgu, valin siis menüüst "Hapukapsasupp sealihaga" (5.00). Huvitaval kombel ei teki näitsikul mõtetki mulle kuidagi hinnavahet kompenseerida. Mitte et see minu jaoks oluline summa oleks, kuid küsimus on ju põhimõttes.
Suppi oodates tuuakse lauda kivitahvel ürdivõiga ja viibatakse kuhugi eemale: "leiba saate sealt võtta!" Päris omapärane hetk restorani kohta, kuid tegelikult on see päris muhe, kui avastad et liniku all puhkavad kena kopsakas musta leiva ja peenem saiapätsike ning saad ise endale lõigata just nii mitu viilu kui tahad. Muuseas leib on üsna maitsev, magusakas, pähklitega ja koduse olekuga.
Supike aga ... oehh ... see on hall ja igav. No olgu, hapukapsasupp sealiha, kruupide ja kartuliga ei saagi ilmselt oma visuaaliga silma rõõmustada (isegi näputäis hakitud veidi närtsinud lehtsellerit ei muuda seda kuigivõrd elavdada). Kuid ka maitse on samasugune, hall ja igav, ühekülgselt hapukas. See on üks väheseid kordi, kui hapukooretopsike saab päris tühjaks tõstetud supi sisse, sest nii on kraam veidigi maitsvam.
Põhiroaks valitud "Potis hautatud lambaliha köögiviljade ja suitsuse kartuliga" (15.-) näeb kõvasti apetiitsem välja. Keraamiline pütike on kaetud krõbeda õhulise lehtaignamütsikesega. Sell all auravast sügavikust vaatab kõigepeal vastu kartul ning oi see on tõesti mõnusa suitsuse mekiga. Liha punakas leemes rõõmustab eelkõige kogusega. Seda va lambukest on tõesti palju, selleri- ja porknatükikesed täidavad vaid sümboolset kõrvalrolli. Kuid oh häda, sellel lihal puudub igasugune säde. Soola ja happelisuse taskaal on üsna mõõdukalt paigas, kuid kuhu jäävad vürtsid ja ürdid? Saksa köök ei kuulu küll vürtsipommi pildujate hulka ... no aga kasvõi rosmariinikest ja küüslaugukest võiks ikka lisada?
Kokkuvõtteks üsna mehh elamus. Supipöial jääb löntsilt rippasendisse et mitte öelda otsejoones allapoole. Põhiroa oma õõtsub ebalevalt külili ... suitsukardulas oli ju põnev (ehkki ma pole kindel kas tahan teada kuidas seda tehti), kuid vaese lambakese pakkumine nii ürditult paneb tema saatuse üle kahju tundma. Üldiselt aga - saksa õllekeldrite kuulsus on ikka muus kui hiilgavas kulinaarses elamuses :)
No comments:
Post a Comment