Taksojuhid teavad kõike. Narvas on taskojuhte ilmselt rohkem kui kuskil mujal, seega leiab jagatud tarkustki tõenäoliselt enam. Kiirelt ja ohtralt lobisev sohvriproua oskas mulle soovitada puhvetit, mille otsa ma poleks ise ilmselt kuidagi komistanud. Kesklinnale tegelikult vägagi lähedal, aga jalutusradadest eemal leidub Maius Grill (mitte segamini ajada kahe muu Maiuse nimelise kohakesega guugelmäpsis samas linnas).Varakevadises ja varalõunases päikeselises helguses voorib asutusest rahvast läbi märkimisväärselt palju. Ikka kontoriprouad ja tunkedes ehitusmehed läbisegi - ilmselgelt on tegu populaarse ja "demokraatliku" asutusega (demokraatlikeks nimetatakse kaasaegses vene kultuuriruumis mõistliku hinnatasemega kohti).
Menüü vormistus tekitab mõningaid küsimusi. "Josper menüü (valmistatud grill-ahjus)" ... eee ... mis lisateavet annab selle "Jopster"ahjutüübi eraldi väljatoomine? Miks rubriik "supid" leidub pearoogade ja magustoitude vahel, kas see on soovituslik toitude tellimise järjekord? Aga olgu, see on pisiasjade kallal norimine - vähemalt on menüü kõigis kolmes keeles ilma vigadeta vormistatud. Või noh. Ilma suuremate vigadeta. Näiteks kolmik "seakaree / свиное каре / pork kare". Noh et ... peaaegu-juba-nagu-päris, kas pole?
Supivalikust valin "Hartšo veiselihast" (4.-eur). Ooteajal toodi lauda tellitud veeklaas, kuhu ilma küsimata oli lisatud apelsini- ja sidruniviilud ... omamoodi kena žest. Leivataldrikult õhkas kuuma saiakakuke ... noh vist jälle kena, ehkki kakuke ise oli silmatorkavalt maitsetu.
10 minuti pealt kõpsatas viisaka naeratuse saatel supike. Kiitus selle eest, et taldrik toodi liuakesel, nii et ettekandja ei pidanud pöialt supikaussi ajama, nagu seda alatihti kohtab. Ja kiitus ka selle eest, et hapukoor serveeriti omaette napakeses, mitte ei lajatatud otse supi sisse, nagu veel tihedamalt juhtub.
Leem uhkas mõnusat vürtsist kuumust nagu suvine asfalt ... noh nii et mõnus on küll, aga kohe puutuda ei taha, lähened asjale mõõduka ettevaatlikkusega nagu partisan miiniväljale. Leeme põhjaks oli tomatipastaga läbi praetud sibul - kõik nii nagu õpikus kirjas. Riis ja paprika - kah asjakohane. Lihaks oli küll kasutatud paganama nätskeid sidekoe-rohkeid lõikmeid, aga et need olid kenasti väikseks killustatud, siis polnud häda sellestki. Julgelt lisatud küüslauk oli küll kuivatatud pulbri kujul, kuid väga asjakohane nii ehk naa. Supikese lõpuks oli nina mõnusalt vürtsimärg, nii et kena üldmulje on tagatud.
Teise roa tellimusega läksid asjad alguses veidi nukiliselt. Soovisin lulja-kebabi (6.-eur), kuid seda ei olnud. Küsisin siis selle asemel kuldmerikokre (11.-eur), kuid daame avaldas armsa ninakirtsutusega arvamust, et seda on väga ebamugav süüa, olla teine kondine ... no kas pole armas? Provva pakkus siis, et kui juba kala võtta, siis miks mitte sütel valminud lõhefilee (10.-eur) ... see aga kõlas minu jaoks veidi igavalt. Leppisime siis lõpuks kokku selle koha peal, kus seisis "Pardifilee õuna chutney, kartuli risoto ja trühvliõliga" (10.-EUR).
25 min peale tellimuse esitamist saabuski pearoog - serveering jällegi ilus ja uhke - kena pannike puualusel, ilmselt selle panni peal oli enda kuldse kooriku saanud kartulirisoto.
Pean ütlema, et puutusin sellise mõistega esimest korda kokku ja suisa kiirelt guugeldasin - ollagi selline moodne temp, kus riisi asemel kasutatakse kartulikuubikuid, mis keedetakse läbi koore sees ja siis soovi korral küpsetatakse üle pehme ja parmesani juustude seguga. Tõsi küll, ilmselgelt polnud siinses variandis kasutatud ei valget veini ega soovituslikke vürtse-ürte, nii et peale esimese vau-efekti möödumist muutus maitse ümaralt igavaks, aga selle vastu leidsin hiljem rohtu. Kuid sellest hiljem, eks :)
Pardifilee ise oli sügavate sisselõigete ja õige küpsetusrežiimi abil saadud üsna ideaalilähedaseks - et on veel mahlane, aga pole juba kummine. Vähemaitsestatud, jah seda küll, aga hea ikkagi. Karamelliseerunud magus-hapud õunad sobisid pardi enda neutraalse olekuga imehästi kokku.
Fantaasiapuude sümboliks olevad apelsinilõigud sobisid nüüd lõpuks ometi kuhugi - siia rooga otse imehästi - pannipõhjas loksuv praeleem sai segatud kokku nendest lõikudest pigistatud mahlaga, tuunitud musta pipraga ja kokku sai nii imehea kastmekese, et selle kättesaamiseks panin nahka ka kõik magedavõitu kreemised kartulid.
Kokkuvõtvalt siis - seda puhvetit soovitan mina küll! Supipöial on üsna otsustavalt püsti otsekui lipumast, kägisedes vaid korraks, kui meenutab vintskeid lihakribalaid, aga see on vaid mööduv tuuleke. Praepöial kummardab kulinaarsete teadmiste laiendamise eest kartulirisoto näol ja kiidab kogu teo alates serveeringust kuni viimase äbariku apelsiniviiluni kõigiti heaks!
No comments:
Post a Comment