Kaubanduskeskustes asuvad puhvetid on minu jaoks alati veidi kaheldava väärtusega. Enamasti kipuvad need ju alati sellised kiirsöökla moodi asjad olema – burgerid ja muu sihandne. Aga näe Tartu Kaubamaja all on end sisse seadnud Gustav, mis on pärit ühest hoopis teisest ja väärikamast suguvõsast. Ruumid on küll sellised tehnilise- ja külmavõitu, aga puhveti süda ehk köök on sooja ja õige koha peal.
Tõsi küll, algus oli minu jaoks pisukese pettumusega seotud. Olin võrgus olevast menüüst teinud endale mingi valiku ... ja kassa näe, see menüü ei kehti! Et noh „oleme praeguses olukorras oma menüüd kärpinud“. Mhhh. No oleks siis ka võrgus kärpida võinud või mis?
Aga olgu. Esimeseks valikuks võtsin siis ainsama supi, mis kärpe järel saada oli – kõrvitsapüreesupi (6.50). 10 minutit peale tellimust jõudis lauda ... no kuulge ... no ilus taldrikutäis ju! Soe-kollane tihke püree, selle peal poolpõiki krutooniriba segiläbi kuivatatud tšilli ja peterselli puruga. Vormistuse eest plusspunk kirja! Vaatamata tuhm-jahedale-tibutavale kevadpäevale läks ruumis ja meeles veidi päikselisemaks.
Tulikuum püree oli tõepoolest tulikuum, isegi veel kümnenda lusikatäiega võis enda suud kõrvetada. Aga see-eest maitses see kraam tõepoolest hea, kerge juustune nüanss lubab oletada toorjuustu kasutamist. Tulemus oli nii suur ja rammus, et ausalt öeldes juba sellest taldrikutäiest oleks kergemaks lõunaks piisanud.
Teiseks roaks valisin kärpemenüüst kanakarri (7.50), mis jõudis minuni u 20 minuti pärast. See, et praekauss mõjus alguses lahmaka supitaldriku järel väiksena nagu käopesa, osutus kiirelt illusiooniks. Sellesse vormilt väheldasse anumasse mahtus nii tegu kui nägu, täiskõhtu ja õnnelikult õhetavaid maitsemeeli.
Apelsini ja röstitud india pähklitega tehtud kollane karri oli tuunitud täpselt selle piiri peale, mis siinses jahedas kombe- ja maitseruumis veel seadustega kooskõlla jääb. Särtsakas, mahlane ja ahvatlev kaste sundis ennast sööma palju sügavamale kausi allkorrusel olevasse riisi kui alguses plaanis. Aga lõpuks saabus see tasakaalupunkt kus enam kaugemale kaevuda ei jaksanud ning mõni millitilk väärtuslikku kastet imbus riisivunamendi vahele ja jäi sinna.
Kokkuvõte üldiselt positiivne. Supipöial särab päiksesoojalt ja on üsna rõõmsalt püsti. Praepöial aga pühib õrnalt vürtsiniiskeks tõmmanud laupa ja kiidab kööki veelgi püstisema seljaga. Aga jah – paid puhvetipidajad, kui te katku- ja kriisiajal oma menüüd peate vajalikuks kärpida, siis kajastage seda muudatust veebis ka, eks ole!
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment