Eine murul või piknik jõekaldal – no kas pole ilusad mõtted mõlemad? Nii kaua kui mina ennast Tartuga siduda mäletan – aga seda on juba u 30 aastat – on ikka kurva ohkega räägitud, et oh saaks ometi Emajõe kaldapealsed elama. Ning eks ka katseid on tehtud, kuid näe nüüd on see õnnestunud.
Juba mitmendat aastat käib suviti Emajõe kaldal elu. Ilusamatel suveõhtutel võtab see lausa laulupeo ulatuse, kus rahvamassist läbi pääsemiseks tuleb kõvasti laveerida, vaba kohta lauakeste taga leida pole aga eriti lootustki. Nii istubki osa rahvast otse murul ja on seejuures õnnelik nagu porgandipeenrasse sattunud jänes.
Kolmest jõekaldal järjestikusest putkast turuhoone poolseim kannab lihtsavõitu nime Oma terass. Sama lihtne kui nimi on ka asi ise – mõnikümmend istekohta kas otse jõeäärsel kõnniteel või katuse all, pisitilluke köögike ja lühike menüü. Aga on’s soojal õhtupoolikul rohkem vaja?
Esimese roana võtan menüüs ainsama supikese – Tom Yum (9.-EUR). Veidike küll liiga lihtne ja turvaline on see valik, ära rikkuda seda vürtsikat leemekest vist sisuliselt ei saa ning seega ka köögi kohta just palju ei kõnele. Aga järgi tuleb ta ju ometigi proovida, eksole.
Nii umbes kümnekonna minuti pärast (no kes see jõekaldal ringi vaadates kella märkab) saabubki kenasti vormistatud kausike. Kahte sorti maitsemuru, sibularõngad ja tšilliseibikesed leeme pinnal loovad hea esmamulje. Leemeke ise on õrnalt vürtsikas ja asjakohaselt hapukas. Jah, eks on saadud ka kreemisemaid ja maitsetihedamaid versioone, kuid kenake on ju seegi. Mõned pirakad krevetid ja poikvel karbikesed, poolikud kirsstomatid ja nuudlikesed – kena klassika kõik.
Teise käiguna võtsin taas ainukese asja, mis prae nime alla mahub, veeäärsesse sobiva inglise klassika „fish &chips“ (11.-EUR). Kaunis vormistus muutis mõnusa kevadõhtu veelgi sumedamaks – visuaalse poolega oskab see puhvet töötada küll! Krõmps värskusest õhkav salat, imemõnus tihke valge toorjuustune tillikaste, lillad sibularõngad ja erk maitsemuru, kollased friikad, kohevas taignas kala. Jah, ega seegi toit pole mingi kulinaarne šedööver, aga kõik oli paigas. Valge mahlane ja pehme kalakene oli ümbritsetud õiges konsistentsis ja otstest krõbedaks tõmbunud taignaga. Kartulid olid ehk tiba liiga soolased, aga mind nad eriti ei huvita nii ehk naa. Ühesõnaga – kõik oli tehtud nii nagu kord ja kohus.
Kokkuvõte seekord kevadiselt naeratav. Nii supi- kui praepöial on mõõdukalt püsti, kuid antud kontekstis on see pigem mõnus lisaboonus peamisele elamusele. Süüa otse Emajõe kaldal – juba selle nimel tasub siia tulla. Soovitan soojalt!
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment