Classic Cafe. Pisut igavakõlaline nimetus, aga ega nimi veel puhvetit tee. Torkame oma keele sinna sisse ja vaatame, mis juhtub!
Alustuseks rõõmustas minu silma see, et supivalik oli siin suisa 6-kohaline! Samas pole midagi imestada, sest Narva köök kõneleb vene keeles ning slaavi kultuuriruumis on supikesed alati au sees olnud. Ausalt öeldes soovisin võtta enda lemmikut test-suppi seljankat, kuid selgus et see oli otsas. Küsimusele, et „aga mida siis on?“ kõlas esimese vastusena – külm boršš. Oi seda ei lase ma endale kaks korda öelda! Svekol’nik või holodnik või siis tänapäevaselt külm boršš on ju üks slaavi suvise köögi klassikaid! Menüüst poleks ma seda paraku ise leidnudki, sest pakuti teda „päevasupp“ pseudonüümi all (3.-EUR).
Ooteajal lauda toodud leivakorvikeses leidusid lisaks poeleivale ka ilmselt kohapeal ja värskelt küpsetatud mikrosaiakesed, millel aga paraku puudus maitse. Tibatillukeses purgikeses pakutud soolakas-hapukas-ürdine määrdeke sobis siia peale aga täitsa kenasti.
Umbes 10 minutiga lauda jõudnud suptšik nägi välja suht efektne. Tumepunast leent täis kausike, pinnal hakitud roheline sibul, kausi kõrval kaks napakest, ühes hapukoor ja teises riivitud keedumuna – välimusel pole tõesti viga!
Paraku osutus see Classic Cafe versioon suveklassikast aga sisult üsna plässiks. Jah, peedine ta ju oli. Samas polnud peedi värvi päästmiseks kasutatud äädikakest ja seega oli leige (mitte külm!) vedelik tuhm nii värvilt kui maitselt. Kauasest seismisest olid kõik koostisosad värvunud väsinud-punaseks ja maitsed nii kokku ühtlustunud, et oli väga keeruline öelda, mis parasjagu keelele sattus. Ainuke eristuv komponent oli krõmpsjas värske kurk. Ei hapet, ei magusat, ei soola, ei vürtsi. Mehh.
Praena läksin mõnes mõttes riski peale ja tellisin maja ühe kalleima ja ühtlasi nõudlikuima roa – grillitud veiseliha (14.-EUR), mida soovisin saada „rare“ küpsusastmes. Venekeelne näitsik veidi heitus selle tellimuse peale, küsides, et kas ma pean silmas „well done“? Ei, paluks „rare“! Ja garniiriks palun ainult värsked köögiviljad, tänan palun aitäh!
See tellimus jõudis lauani 35 minutiga. Saal oli üsna pooltühi, seega ei peaks köök ju nii koormatud olema ja säherdune liha võtab aega ju vaid loetud minutid? Noh aga järsku on tulemus seda väärt?
Välimus jällegi igati restoranilik. Kandilise liua ühes servas lihatornike, teises kausike värske salatiga, kõrval kaste ja jõhvik-marjad – visuaalne struktuur on sel roal päris kenake!
Salatiga oli nüüd aga see häda, et peenelt hakitud kraami oli sellest kitsast koonilisest kausist põrguma keeruline kätte saada. Tunduvalt hõlpsamaks muutus asi, kui tühjendasin astja liuale ja nokkisin kerges õlikastmes ja 0-maitsestusega krõmpsukaid otse taldrikust.
Liha. Oehh. Topelt-oehh. Miskipärast oli tubli fileetükk lõigatud kaheks sentimeetripaksuseks seibiks ja siis korralikult läbi praetud. Läbi, rõhuga sõnal „täielikult“. Ning mitte grillil, vaid pannil. Lihaviilude alla pandud saialiistakul (mis peaks lihamahlu püüdma) polnud midagi püüda. Ohhh-ehhh-jahh. Piprase ja grillise kooriku ning verise-mahlase südamiku asemel kaks pannil läbi haudunud seibi. Ei, lihal polnud otse midagi viga ... peale selle et ta ei vastanud tellitud-oodatud ootustele mitte üks gramm.
Tõsi küll, magus-hapu püreeline kaste oli maitsetihe ja meeldiv. Kuid kuna seda oli valatud ka liha peale (mida EI peaks grill-liha puhul tegema, sest ma tahan kõigepealt tunda liha enda maitset), siis ei muutnud ka see üldmuljet paremaks.
Kokkuvõte kurb ja pahane. Supipöial on nõutult lötakil – leiget maitsetühjust ei saa kuidagi heaks kiita. Praepöial poriseb aga üleüldse pahaselt – see koka ametit pidav inimene peaks kas minema kõigepealt kuhugi koolitusele või tegelema millegi muuga! Seda puhvetit ei soovita ma kategooriliselt!
No comments:
Post a Comment