Igastahes on Tartu Raekoja platsi äärde tekkinud iiripärase olekuga puhvet. Noh eelkõige nime ja õllevaliku mõttes. Aga ka iiripärase non-stop raadiomuusika võrra. Igatahes kuna olin Narva asutisest kunagi päris hea muljega välja astunud, siis astun umbes sama kõrgete ootustega Tartu asutisse sisse.
Tööpäeva lõpune aeg kipub Tartu söögikohtades üsna hõre olema ning sama oli ka siin ja nüüd. Otsisin hämaravõitu saalis pisutki heledama valgusega lauda, aga pilditegemiseks oli siin ikkagi valgust kasinalt, nii et vabandage tumedate pildiplärakate eest.
Ilmselt ei ole vaja kolm korda arvata, et mida ma valisin suptšikuks? Seda enam et valikus oli kaks supi-nimelist nähtust. Kuna ühe nähtuse nimi oli seljanka (3.90 EUR) – ja Narva versioonis oli see suurepärane – siis mõistagi võtan ka siin seljonksi.
Napilt 10 minutiga jõudiski lauda tume kausike, mis ei muutnud pildistamise mõttes asja kuigivõrd paremaks. Aga ega siis pildi-ilu pole hetkel peamine, kaeme kaussi sisse! Leemeke oli ülemäära kõrvetav-kuum, mis sundis kõvasti aega kulutama pealepuhumisele. Sellest tegevusest aga ta paraku paremaks ei muutunud, jäädes suhteliselt plässiks, ei happekest, ei särtsukest.
Viineriseibid ja kahte sorti liha – pole just kõige rikkam versioon, aga ka mitte halb. Rohmakalt lõigatud hapukurk on muidugi iseenesest kohustuslik element, kuid antud juhul plödipehmeks muutunud. Misasja teeb aga seljankas kartul?
Must oliiv ja sidrunilõik – jällegi üsna klassikaline moment ... aga vaata kuna see sidrun oli sinna kuuma leeme sisse kukutatud kopsaka sektorina (mitte nt viilakana), siis polnud võimalik teda kuidagi menetleda, et supile happekest juurde tuunida. Kui see sidrun oleks olnud eraldi serveeritud väikese kausikesega ... ja hapukoor samuti eraldi, mitte supi sees nagu medal breežnevi rinnas, siis oleks mulje ehk parem. Praegu on tulemus aga selline harju keskmine. Või siis antud juhul tartu keskmine.
Teiseks roaks soovitas aga juhtumisi kohal olnud koha peremees proovda „Fish & Chips“ (8.90). Noh et kaste olla sellel roal kohe eriliselt hea! Einoh mis saab minul olla vastuvaidlemist pääliku soovitusele.
Kuna mul kulus supiga maaldemisele kauem aega kui pidanuks, siis saabus praad minu jaoks liiga vara. Ajaliselt küll 20 minutit peale tellimist (10 min hiljem kui supp), mis peaks olema küll üsna õige ajastus, kuid minu seisukohalt läheb siiski kirja kui pisike miinuseke. No ei ole ilus tuua kundele kahte toitu korraga lauda, kui tegu pole just sööklaformaadiga. Kuna piiga ei mõistnud ka kordagi küsida viisakusest et „kuidas maitses“ vms, siis see külg jäigi kogu visiidi kõige nõrgemaks.
Aga praad ise oli küll ponks ja puha! Peatagelene ehk tursafilee krõbedas koorikus oli esitatud täiusliku stiilipuhtusega – selle kala spetsiifiline aroom oli kenasti alles, hõrkvalge liha mure ja pehme nagu esimene lumi, koorik krõps ja värske! Kuna tavapärast kartulit asendasid siin majas bataadifriikad, siis oli ka see osa minu jaoks meeldiv, ehkki veidi ülemäära soolane. Värske salat – kargelt krõmpsjas ja julgelt magus-hapuks tuunitud. Ning noh marineeritud sibula ja kapparitega tuunitud koore-majoneesikaste sobis siia juurde tõesti otse oivaliselt!
Kokkuvõte sedapuhku siis selline: supipöial jääb kuhugi horisondi kanti pidama, kõrgemale kergitamiseks pole ühtegi argumenti; praepöial on aga otsustavalt püsti ja kutsub üle vaatama, kuidas üks tõesti hea „fish&chips“ peab tehtud olema. Kui veel nooruke ettekandjake oma ameti nõksud ka kenasti selgeks saaks, siis oleks eriti kena! Aga igastahes julgen ma seda puhvetit siiski soovitada.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment