Wednesday, November 25, 2020

7ürti (Tallinn)

Kadrioru servakese peale jääb uut vurhvi puhveteid kohe mitu. Mõned neist hubasemad kui teised. Poolkeldris peituv tilluke, väikeste laudade ja veel napimate lauavahedega 7ürti on üks neist. Aknad hämaras novembrihämus kutsuvalt säravad, seinad täis riputatud armsaid nipsasjakesi-pildikesi. Eriti lahedad ja asjakohased olid pooliku panni kujulised lilleriiulid. Ehk siis siin on mida vaadata ja imetleda, seni kuni oma tellimust ootad.

Mustas maskis neiu teretas kõiki kahekeelse ja muhedalt kokku hääldatud sõnapaariga: „Tere-здрасьте“. Praeguse maskiajastu pluss personalile – ei pea lakkamatult naeratama. Miinus kundele – ei näe seda naeratust või tolle puudumist. Tööpäeva lõpuhetkedele omaselt oli asutis üsna tühi, ainumas paarike oli süvenenud oma telefonide näppimisse, panemata neid käest ka laudatoodud toidu kallale asumise ajal.

Esimese valikuna võtsin „Borš veisekeelega; 5,90 €“. Seda oodates toodi lauale õhukesed seemne-rosina-leiva viilakad ja sipsuke tavalist võid. Päris hariliku või pakkumist polegi enam ammu kohanud, kuid vahelduseks seegi tore. Sipsuke soola võile peale ja amps omandas kohe suupärasema mõõtme.

Koha kiituseks – laudadel OLI sool ja pipar, mis enamasti puudub. Seevastu polnud aga eraldi salvrätikuid, mis on jällegi miinus. Tõsi küll, noa-kahvli all oli küll uhkem kirjadega rätikuke, kuid seda ei saa ju esimese käigu ajal kasutada – kuhu siis need relvad panna, otse lauale või?

15 minutiga lauda jõudnud suptšik osutus väga üllatavaks.

Kaane all kohale jõudnud keraamilises potikeses oli küll vähem kui poole jagu tihket köögiviljahautist, kuid 0 leent. Vedelikku polnud sisuliselt üldse, rõhuga sõnal „üleüldse“. Nojah noh, see väga kaua kokku keenud punakaspruun köögiviljamass maitses ju hästi ... aga ma pole varem kokku puutunud supi nimelise nähtusega, millel puljongiline pool on kööki ununenud.

Väikesed loomakeele tükikesed olid samamoodi udupehmeks keenud nagu köögiviljadki, kuid õnneks siiski ülejäänud massist eristatavad. Hapukoore serveerimine omaete napakeses on alati mõistlik samm. Teises samasuguses astjakeses leidus kaks killukest piprapekki – borši juurde on seegi väga kohane pakkumus. Aga üldmulje jäi siiski enam kui kentsakas.

Kui mustamaskiline neiuke küsima tuli, et kuidas maitses, siis proovisin oma hämmeldust kirjeldada ja küsida, et kas nii pidigi olema? Esimese katse peale oli maski taga täielik tardumus, näha oli et piiga mõte liikus kuskil mujal ... hetke pärast ta raputas ärganud silmadega pead ja küsis õrna vene aktsendiga „mida-mida“? Rääkisin siis sama jutu vene keeli ja küsisin, et kas nii peabki olema? Neiu raputas veidi ebalevalt pead: „ei, vist ikka ei peaks nii olema, ma ütlen kokale edasi!“

Tellimishetkest kulus 35 minutit, et kohale saabuks ka teine käik: „Veisemaks Veneetsia moodi kartulipüreega; 9,90 €“. Oletame siis, et Veneetsia moodi on maks, mitte püree, eks :) 

Asja visuaalne pool oli meeldivalt rahulik, ei mingeid triipe, täppe ega kunstipärase innukusega poolitatud porgandeid. Samas on asjade läbisegi kuhjamine ka veidi miinusmärgiline. Kui vundamendiks olev püree on kaetud kogu ulatuses lihaolluse ja kastmega, siis on keeruline tajuda, et kuskohas algab üks maitse ja lõpeb teine. Kokku segada ma oskan asju ka ise, aga maitseid eraldi kaardistada muutub ebamugavaks ülesandeks.

Alustame igavamast otsast. Mõrkjad ja närbumisele kalduvad salatkribalad olid ilma mingi kastmeta ja igavad, ehkki näpuotsatäis lisatud granaatõunaseemneid üritasid neid elustada. Kastmeke oli sellise niivõrd „üldmeeldiva“ neutraalsusega, et selle kohta oleks liiga keeruline mingit sõnakest välja ponnistada. Kartulipüree – ohtra võiga tehtud kodune klassika. Maksa enda õhukesed seibid olid aga mõnusa krõmpsja tekstuuriga ja parimas küpsusastmes!

Kokkuvõte seega kahetine. Supipöial vaatab segaduses ringi ja siis langetab ennast horisondist allapoole – nii kentsakat interpretatsiooni boršist ei osanud ta hinnata. Praepöial kerkib pisut silmapiirist kõrgemale, kuid sedagi vaid õige pisut, sest midagi erakordselt head siin ju polnud. Kas ma seda puhvetit aga soovitan? Ma’i teagi nüüd kohe. Palju paremaid ja põnevamaid kohti on ju olemas!
---

No comments:

Post a Comment