Või noh, see puhvet ei ole ju uus, kuid näe minul on see esimest korda sinna majja sööma minna. Aastatetagused mõned korrad sai seda kohta külastatud õlleasutusena ning tollest ajast on meeles midagi „ah-on-üks-suvaline-pubi“. Nüüd aga sai veebist uuritud menüüd ja arvamus muutus juba ette üsna kõvasti.
Mainin alustuseks ainult ühte detaili – sellel köögil on välja käia KUUS suppi! Vaadake seda oskan mina kohe väga hinnata, enamik ülejäänud asutusi, isegi restorani nimelisi, saavad heal juhul hakkama ühe-kahe valikuga ning sellestki enamasti on vaid soojakslastud tomati- või kõrvitsaködi. Siin on aga kuus päris suppi (ja kolm neist kalale üles ehitatud)!
Pühapäeva õhtupoolikul oli asutus mõistagi üsna tühi (aga seda väärtuslikum, et teda siiski iga päev lahti hoitakse!). Valisin mõnusa nurkmise laua, andsin tellimuse sisse ja lasksin pilgul libiseda üle lakke tõmmatud talumajapidamisliku vanavara ja seintele riputatud fotode. Jah, muidugi on siin kitši hõngu, kuid ikkagi – asutusel on soe ja õdus ning rahvalik õhustik, mis laseb end hästi tunda nii lipsustatud seltskonnal kui tunkedes ja dressides kambal.
Esimeseks roaks tellisin ... trummipõrin ... angerjasupi (6.90)! Millal ja kus te viimati midagi sellist kohtasite, mh-ah? Ja siin ta on, kenasti olemas nii veebi- kui ka kohapealses menüüs. Ja päriselt olemas, mitte kohmakalt vabandatav stiilis „ah teate seda meil täna tegelikult pole / sai otsa“ – selliseid vabandusi kuuleb paraku liigagi sageli. Vata näe, siin ja täna vähemalt ei kuulnud!
10 minutit peale tellimust ta kohale jõudiski. Noh välimuselt ta just suurt muljet ei jätnud – sihuke lahmakama teetassi sees serveeritud näiliselt väheldane ports. Aga sisu oli sellel suptšikul nii et vähe pole! Kollane veidi hägune leemeke lõhnas täpselt nii nagu minu aastakümnete tagune mälestus angerjasupist – rammusalt ja kalaselt. Kartulid, porknad ja sibul – lihtne kodune täidis ja muidugi ülipehmeks keenud angerjake ise. Jestas kui hea see oli! Ainuke miinuseke – kalasupi tegemisel võiks hoolitseda kalaluude eemaldamise eest. Angerjal neid luid ju niigi eriti pole, aga neli selgroojupikest tuli siiski suust välja nokkida.
Teiseks käiguks sai valitud siis samal kalasel lainel püsides „Suitsuliha ja maitsevõiga üleküpsetatud koha kala“ (14.50). Liha ja kala kombineerimine on julge köögi tunnus ning seda julgust tahan ma kiita.
Kaunil liual serveeritud kalake jõudis kohale 20 minutit peale tellimuse esitamist – suurepärane ajastus. Ahjaa, lauda osutus teenendama elurõõmsa kehaehitusega keskealine härra. Noh selline ümarapoolne noh – kohe näha et mees oskab heast söögist ja joogist rõõmu tunda :) Alati on hea meel näha, kui seda vana ja väärikat ametit peab ka mõni tudengi-east vanema grupi esindaja, kahjuks vähemalt Tartus pole see kuigi sage nähtus.
Ja teate mis, ka sellel liual oli puhas toidurõõm! Noh olgu, keedukartuleid ma sellesse kategooriasse ei paigutaks, aga see oli ka ainumas asi, mis mind sellel taldrikul külmaks jättis.
Värske salat oli hapukaks ja mahlaseks tuunitud – tõsi küll üllatav oli sellises koosluses rohelist hernest kohata, kuid see kraam maitses kokku hea! Bešamell-kastmeke oli rammus ja võine ja siidine. Kala ise lihtsalt väga parajalt maitsestatud ja parajalt küpse (tõsi küll, ka siin olid mõned liigsed luukesed liha sees turritamas). Kuumuses klaasjaks tõmbunud lohmakad peekoniribad mõjusid veidi talupoeglikult, kuid sobisid kala juurde tegelikult väga hästi. Julgelt rosmariinimaitseline ürdivõi andis kõigele veel ekstra maitsevindi juurde ja kokku on elamus supermõnus!
Kokkuvõte tuleb siis otsustavalt heakskiitev. Nii supi- kui praepöial on püsti mis püsti. Jah, see on lihtne ja ilma ülepingutusteta köök, kuid ületab kaugelt rahvalik-pubilikud ootused. Piiisike kalakondine torkeke tasub mainimist vaid selleks, et puhvetipidajatel nina liiga püsti ei läheks :) Igatahes – seda asutist soovitan ma kõigi kahe pöidlaga!
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment