Tuesday, June 15, 2021

Narva Diner

Narva linna sees on Astri keskus, mis näikse seespoolt olevat suurem kui väljast, mahutades mh enda sisse ka kuus toidupesa. Üks neist võlus mu enda juurde lubadusega pakkuda Ameerika seljankat. Vot seda imet tahan mina oma silmaga näha ja keelega katsuda. Pöidlaga torkimisest rääkimata. Nii et Narva Diner, siit ma tulen!

Nagu nimestki aimata võib, on tegu ameerikapärase puhvetiga ning see stiil on väga kaunikesti välja peetud alates punasest mööblist, kõikvõimalikust butafooriast seintel kuni telekast Chaplini tummfilmide näitamiseni. Menüü on üsna pikk ja lai, lisaks ootuspärastele burksidele ja hot-dogidele leidub selles ka päristoitu. Isegi supimenüüs on suisa neli reakest, mis teeb ainult rõõmu!

Esimeseks roaks valisin mõistagi „seljanka ameerika moodi“ (4.60), mille kirjelduses räägitakse kauboide kannatusest ja leidlikkusest selle õige ja eheda supi kokkupanemisel :)

Ooteajal toodi lauale tõsiselt ameerikalik starter – kotike sooja ja soolase popkorniga! Jestas, ma pole seda kraami söönud vist küll kümmekond aastat ja pean ütlema, et taaskohtumine oli meeldiv! Tõsi küll, nii umbes peale neljandat terakest hakkas koormama liigne soolasus, aga nii umbes kolmandiku kotikese sisust sõin ära ikkagi.

Supi saabumisega läks nii umbes 5 minutit aega ja no teate – see ON ameerikalik! Supp ilmus lauale koos kausikese friikartulitega! Ja supitaldrik ise oli tähekujuline nagu tähelipult tulnuna. Ja supi pinnal oli lahkelt praetud peekonit. Ja supp ise oli tihke ja lihav ja rammus. Välimuse eest igatahes kõvad plussid!

Supi sisu üle ma nüüd ülearu kiitev ei oleks, koosnes see mass enamasti peenelt ribastatud keeduvorstist ja hapukurgist. Lisaks ka ülipeenelt hakitud kartul ja frititud sibulahelbed. Aga leem oli siiski piisavalt happeline, et tunnustavalt noogutada – laias laastus on tegu õige lähenemisega! Ja no kuna see on „ameerikapärane“, siis pole ühtegi sõna kobiseda ka kõige muu üle, ju ta siis selline olema peabki :)

Teise käiguna tellisin „New Yorgi steigi“ (9,90), mille saabumine võttis ca 20 min tellimusest. Ja taaskord – toit tuleb lauda uhkelt – punasel pannil serveerituna! Küpsus-astme küsimus saab traditsioonilise vastuse „nii toorelt kui seda pakkuda julgete“ (mida pidin küll ka vene keeles kordama, aga minu jaoks see pole probleem). Noh ilmselt jäi see väljend nii ühes kui teises keeles mõistmatuks, sest liha osutus seest vaid roosaks.

Oi siin majas armastatakse soola! Nii nagu plaksumais ja friikartulid olid liigselt soolased, nii ka piisavalt soolasele lihale oli peale lahke peotäiega raputatud hästi jämedaid soolakristalle. Kaapisin need maha ja asusin kallale. Olgu nüüd selle veidi liialt pika küpsetamisega nagu ta on, aga liha ise oli hea! Veise välisfilee korralik seib, nii nagu ta olema peab, kena ühtlane struktuur ja kohased grillitriibud peal (kahjuks küll mitte päris, vaid ilmselt elektrigrill).

See ameerikalik kapsasalat (colesaw) on mind alati üsna külmaks jätnud, nii jäi ta ka seekord üsna puutumata. Seevastu aga praktiliselt tilgatuks hävitasin külma majoneesikastme napakese, mille mõnusalt sinepine-vürtsikas-ürdine maitsekooslus sobis lihaga superhästi.

Kokkuvõtvalt siis niimoodi. See puhvet väärib kiitmist eelkõige oma kontseptsiooni tõttu. Väga harva kohtad asutust, mis jääb juba oma välimuse ja detailitunnetusega meelde, see aga jääb ning saab seda lihtsamalt soovitatuks. Köök pole siin majas küll võibolla tipptasemel, kuid sooritus tervikuna on läbimõeldud ja piisavalt hea, et mitte nuriseda. Nii supi- kui praepöial on küll veidi kõhklevalt, kuid siiski püstipidi – seda puhvetit tasub külastada kasvõi tervikpildi pärast!
---
lugu ilmus siin

No comments:

Post a Comment