Mina näe avastasin, et teisel pool Emajõge olla endise Atlantise all tegutsemas puhvet Green Room, kuhu polnud veel sattunud. No muidugi polnud – ikkagi teisel poolel paikneb noh!
Asjaolud kujunesid nii, et juhtusin sinna minema tulikuuma pühapäeva õhtul kell kaheksa. Õhk oli küll lämbe, kuid jõgi lisas oma mõnusat jahutavat hõngu ning tühjavõitu terassile maha istudes oli meeleolu suurepärane. Emajõe ääres süüa saada on ju haruldane luksus, kas pole!
Viie minutiga oli menüü lauas, veel viie pärast sain tellimuse sisse anda ja jäin mõnuledes ootama. Imelise suveõhtu täitsid vastaskaldal sibav kohvikuelu ja üsna tihe jõelaevandus. Mööda paarutas suur luksuslik kaater, laevalael demonstratiivselt tantsivad bikiinitarid. Pisitillu paadike, millesse mahtus vaid mees ja mehesuurune päästevestis hundikoer. Päris üllatav oli vaadata, kuidas nii umbes iga minuti-paari tagant keegi mööda sõitis piki muidu üsna unist jõeteed.
Kahjuks sellega aga ka kogu ilu lõppes ning asjad hakkasid allamäge veerema.
Supi tellimisel selgus, et küsitav „nädalasupp“ on otsas. Noh olgu, nädal ka otsas, las ta olla, jääb üllatus olemata. Võtsin „rebitud liha supi“ (5.00) ja jäin ootele.
Veeklaasi minuni jõudmiseks läks ligi 15 minutit. Kusjuures piiga isegi ei vaevunud küsima, et missugust vett, noh kasvõi et mulliga või mullita, mingitest jäädest / lisanditest rääkimata. Toodi lihtsalt klaas sooja kraanivett. Soojal suvepäeval. Hmmhhh.
Ei mingit leivakorvikest või muud ootenokitsemist.
Supp jõudis minuni 30 minutit peale tellimist. Ilmselge mikrouunis soendamise jälgedega. Olgu, see pole otseselt patt, seda enam et ilmselgelt pole minusuguseid napakaid palju, kes säherduse temperatuuriga suppi tellivad. Aga no see supp oli igav! Nimeandev rebitud liha oli ju tõepoolest olemas, ahjus pikalt küpsenud ja puha. Köögiviljad selle ümber rõhked, mis pole ju halb, kuid annab aimu, et nad pole supi valmimises mingit rolli mänginud. Leem, mis peaks kõik ühte siduma, oli aga igav ja maitsetühi nagu nõukogudelik paraad.
Näitsik küsis supikausi eemaldamise käigus püüdlikult, kuid huvitult: „kuidas maitses?“. Vastasin nii mõtestatult kui oskasin: „neutraalselt“.
Praena sai tellitud asutuse uhkeim ja kalleim roog: „veis spargli ja kartulipüreega“ (menüüs 16, tšekil 16.90). Oehh. Sellise menüü-rea puhul ootaks kahte asja. Esiteks küsimust soovitud küpsetusastme kohta ja teiseks ka korralikku hambulist lihanuga. Ei tulnud ei ühte ega teist. Kohalejõudmise aeg tellimuse hetkest – u 45 minutit – on küll paljuvõitu, kuid ei midagi katastroofilist.
Tellimise hetkel teadis piiga mulle öelda, et menüüs ette nähtud kartulipüree on otsas. Et kas ma oskan midagi muud tahta, nt riisi vms. Oi ega mind pole ballast kunagi huvitanud, palusin panna sellevõrra rohkem muru, see soov leidi ka naeratavat mõistmist.
Saabunud roog nägi väja hea, ilma mingite ülemäära kunstiliste pingutusteta. Kuid sisu ... oehh. Liha küpsusaste oli ju täiesti OK, punase-mahlase sisuga. Aga vaata see va maitse ... nohh jahh. Kuna kokk oli otsustanud liha maitsestamisest sisuliselt loobuda, siis ainuke maitsetoon, mis domineeris algusest lõpuni, oli kaua puhastamata grill-raudadel rääsunud õli ebameeldiv mõrkjus.
Lisandiks olev üle panni käinud porgand-seller-paprika on ju täiesti asjakohane kombo, kuid ka see oli praktiliselt maitsestamata. Pikaksveninud sparglitel polnud eemaldatud alumist puitunud osa. Efektne punane veini-marjakastmeke päästis oma leebe magus-hapuga veidi üldiste maitsetust, kuid tubli osa praest jäi siiski minust taldrikule.
Olin endamisi otsustanud, et seekord ei jätta ma isegi mitte jootraha, sest hea maitseelamuse asemel kogus minus hoogu tõrges meelepaha. Suutsin kätega vehkides saada niipalju tähelepanu, et arve ära maksta, „kohe tulen ja toon teile raha tagasi“ jäigi aga saabumata, sest u 10 minutise ootuse järel rehmasin käega ja lahkusin. Püsti tõustes avastasin, et kõik välikohvikulauad minu selja taga olid inimesi täis valgunud – see nüüd seletas tiguaaeglaseks jäänud teenendus-tempot. Aga köögi maitsevaegust ei seleta see ikkagi.
Kokkuvõte seekord torisev. Supipöial on maitseigavuse tõttu lötakil horisontaali lähistel, praepöial kukub aga horisondistki allapoole. Ainuüksi heast vaatest Emajõele ei piisa korraliku puhveti pidamiseks! Siia jäetud aeg ja raha osutusid kehvaks investeeringuks.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment