Merepargi hotelli kohvik (Narva-Jõesuu)

A kas te teate, kui hea õhk on selles mereäärses linnakeses suvepäeval? Meri ja männimets – see on ilmselt üks parimaid kombinatsioone üleüldse! Ja kas teate, kui suuuuuur see linn on? Või noh, pikk? Igatahes ma käisin söömas Merepargi kohvikus ning pärast seda jalutasin tubli pool tundi, ennem kui nö linnasüdamesse tagasi jõudsin!

Aga kõigepealt tuli jõuda sellesse kohvikusse. Ning oodata. Päris pikalt oodata. Sest et pisikese hotelli retseptuuris istuv neiu on ühtlasi seesama, kes peaks kohviku kassas sinu tellimuse vastu võtma. Aga kahte asja ta teha ei saa ning parasjagu on end hotelli sisse möllimas riburada pidi inimesi.

Kokk väikeses avatud köögis seisab samuti. Ainult et teisel pool letti. Laiutab käsi ja ütleb, et tema tellimust vormistada ei saa. Mõhhh. Õnneks nõustub tätoveeritud musklitega kokk peale ebamugavaks veninud ootust minu väitega, et ta saab ju ka ilma vormistuseta mulle kõigepealt süüa anda ning küllap siis hiljem ... nii tehtigi.

Umbes kümne minutiga saabub mu ette kaunilt ja kirkalt punane „Külm borš“ (5.-EUR). Lõhnab ja maitseb nagu peedimarinaad. Happeliselt, kargelt ja värskendavalt. Niivõrd happeliselt, et siia nüüd tõepoolest sobib see hapukooresilmake oma olemuselt. Ehkki serveerida oleks seda võinud ju ikkagi eraldi, onju. Sest et järsku ma ei tahaks hapukoort?

Peediribad, keedumuna veerandik, veidi keedetud kana rinnafilee tükikesi, värske muru. Kõik. Puhas minimalism. Aga siiski nii meeldiv. Sest et suvepäev, eksju. Ja see ülihea päikeses soojenenud mändide lõhn. Ja kerge tuuleke. Elu on lill.

Veel omakorda u 10 minutit ja saabub teine käik. Perfektne ajastus! „Seafilee salatiga“ (9.-EUR). Oiii, millised värvid! Kui kena üldmulje! Oranžid marineeritud porgandid, rohelised salatilehed ja punased tomatid. Kirkad, erksad värvid ja maitsed. Jällegi happeliselt võimendatud, kuid ikkagi mõnusad. Sest et suvi ja hea tuju.

Magushapus marinaadis lahtilõigatud viilakana ahjus küpsenud sealiha. Veidi tuimavõitu struktuuriga, kuid vähemalt koos korraliku sakilise lihanoaga serveeritud – respekt selle eest! Marineeritud kurkidest ja majoneesist kokku keeratud külm kaste. Happeline. Teate mis, see hakkab veidi tüütuks minema, et kõik on ühte, hapusse maitsenurka tuunitud, aga õnneks siiski väikeste variatsioonidega.

Samas oli see praad väga minu maitsele ja suvisele ajala kohane – ainult liha, muru ja kaste. Ei mingit ballasti!

Üritasin lahti mõistatada, mis huvitav must puru see prae pinnale on raputatud, aga jäin jänni. Oleksin ise midagi pähklist-küüslaugust pakkunud, kuid küsimise peale selgus, et tegu on kuivatatud ja siis purustatud mustade oliividega. Põnev lisand, kas ei?

Kõik on ilus kuni selle hetkeni, kuni ma seda kirjatükki kokku kribama hakkasin. Et 5.- ja 9.-eurot. Aga mille eest ma siis 19.-EUR pidin lahkudes maksma? Ahjaaa, kassa näe. Mina olin teinud kohaletulemise otsuse veebimenüü järgi, aga näedsa tšekil on hindadeks 5 ja 14 eurot vastavalt. Mitte et see suurem rahanumber oleks mind eemale tõrjunud, aga antud juhul on veebis antud lubadust/ootust petetud. A mis siis kui ma oleks tulnud suurema seltskonnaga ja piiratud eelarvega, varem enda jaoks paika pandud kulutusteraamiga?

Igatahes saab kokkuvõte olema heitlik. Koka tööd hindav pöial näitab mõõdukalt, aga siiski ülesse. Teenindust hindav pöial – võttes arvesse konarusi ootamisel / tellimuse vastuvõtmisel ja ebakõlasid hindade osas, näitab aga allapoole. Kui nüüd selle teise poole ka korda saaks, siis võiks seda puhvetit soovitada ju küll, sest et köök on ju tasemel!

---

lugu ilmus siin