Moon (Tallinn)

Tallinna mereäärses piirkonnas on olemas Võrgu tänav, mis kõlab ju loogiliselt, onju. Et aga sadama-äärses võrgus võib leiduda Moon, see juba väga loogiline pole :) Aga populaarseks osutub see Moon ikkagi, sest vabal päeval ja õhtupoolsel ajal sisse astudes selgub, et vabu kohti eriti ei olegi ning enamik laudu on broneeritud. Õnneks leidub mulle siiski pisike lauake ja üldise tõttamise sees võetakse minultki tellimus, mis on seda lihtsam, et õnneks langevad veebimenüü ja paberkandjal versioon omavahel kokku ning saan kiirelt nimetada juba tehtud valiku.

Ootehetkel tuuakse lauda leiva-aluseke, mis väärib omaette kirjeldust. Tavapäraste viilakate asemel on siin pisikuklikesed või õigemini muffinikesed, ühed tumedakstoonitud rukkist, teised moonitäpilisest nisust. Armas-nunnu vaadata ja koos soolaka võikilluga ka kena näkerdada ooteajal.

Kahest saadaolevast supist valin „KALASUPP ahvena, lõhe ja tomati-mädarõika salsaga“ (12.-EUR) ning selle saabumisega läks ca 15 minutit. Kauniäärelises taldrikus erksailmset leemekest ilmestasid lohmakad tilliotsikud ja erkrohelised õlitäpid. Ilusa ja hästilõhnava sissejuhatuse järel saabus aga leigus nii temperatuurilt kui maitselt.

Ettekandja-proua poolt lausutud sõnad „tomati-mädarõika salsa abil saate soovi korral supile särtsu lisada“ osutusid paraku asjata antud lootuseks. Teades, KUI intensiivne on tavaliselt see mädarõikasegu, eriti värskelt tehtuna, tuleb ainult imestada, et kuidas see kraam siin kausikeses saab nii lahja ja mittemidagiütlev olla.

Esimene toiduring möödus seega õlgu kehitama panevalt. Jah, kalasupp oli äratuntavalt leebelt kalane ning mädarõikasalsa aimamisi mädarõikane, kuid ei eraldivõetuna ega kokkusegatuna ei pakkunud nad erilist maitserõõmu.

Teise käigu ooteaeg venis ülemäära pikaks. „KANA à la KIEV ürdi-küüslauguvõiga, kartulipüree, granaatõuna-nuikapsasalati ja metspähkliõlikastmega“ (20.-EUR) saabus alles 55 minutise ooteaja järel. Tõsi küll, koos vabanduse ja seletusega, et „midagi olla köögis sassi läinud“. Noh olgu, täismaja puhul võib ikka juhtuda.

Kui see Kiievi-pärane kana pidi olema tuletis Kiievi kotletist, siis see tuletis oli nii ja naa. Täisväärtuslikust versioonist jäi puudu kana tiivakondike, mis peaks filee külge jäetud olema. Teisalt leidus rulli seest jällegi ohtralt peterselli-aromaatset ja erkrohelist sulanud maitsevõid, mis tõstis hinnangut poole kraadikese võrra.

Ahjaa, selle krõbekoorikuse rulli peal oli dekooriks kaunis pitsmustrine söödav kettake, mis kinnitus pisikese tilga punase vürtsise tilgakese abil – see oli roa ainuke pisike, kuid positiivne ohhoo-hetkeke.

Kartulipüree siidine pehmus tundus olevat kerge juustuse puudutusega ning leebelt meeldiva maitsega. Riivitud nuikapsas iduvõrsete ja granaatõunaseemnetega oli mõnusalt praavitatud aromaatse õliga, mida mina ise oleks liigitanud päevalilleõli alla, aga kuna kirjas on „metsapähkliõli“, siis küllap nii ka on.

Kena ja positiivse detailina saab õnneks lisada, et kõige lõpuks koos arvega tellitud kohvi toodi sõnadega, et kohvi on tasuta, vabanduseks pika ooteaja eest. Ning see kohvi oli vähemalt hea.

Kokkuvõte tuleb aga hajali ja ebamäärane. Supipöial haigutab maitseigavusest ning erksaid ootusi petnud „mädarõikasalsa“ kisub seda allapoole. Praepöial kerkib horisondist ivikese kõrgemale, kuid sedagi pigem dekoori kui maitse-elamuse eest. Parimaks detailiks võib hinnata ülekoormusest väsinud, kuid siiski meeldivat teenindust. Võttes aga kokku makstud raha ja üldmulje koosmõju, siis soovitust siit paraku ei tule.

---

lugu ilmus siinsiin

Restoran Sümbioos (Pärnu)

See lugu olgu eelkõige õpetuseks mulle endale. Ei maksa minna värskeltavatud puhvetisse, mille kohta äsja ka lehes lugu ilmunud. Kohakese käibele mõjub taoline uudsus ja tõukelugu muidugi hästi, aga uue koha paikaloksumisega seotud paratamatud konarused võivad klienditulvas võimenduda ja sooritus takerduda.

Kell 12 avanevas asutuses olin ma sel päeval täpselt avanemishetkel sisenejana esimene klient. Kuid vaevu olin jõudnud maha istuda, kui inimesi hakkas hoovama ning paarikümne minuti pärast oli juba olukord, kus uued siseneda tahtjad ukselt tagasi pöördusid, sest vabu laudu enam ei paistnud.

Kas mind nüüd ära tunti või mitte, ei oska öelda, aga alustus oli särav, naeratusküllane ja lahke. Olin vaevalt tellimuse andnud, kui lauale toodi väike kausike „maja poolt isutekitajaks“ nagu sõnati. Mõnusalt-põnevalt magus-köömnene-fenkolisena tunduvas marinaadis kurgi- ja peediviilakad tekitasid igatahes positiivset uudishimu. Väike kartuli-juustupallike ja selle kõrvale sokutatud isetehtud majoneesitilgakesed olid küll liigsoolased, kuid kenasti seesamiseemnetega dekooritud.

Seejärel saabus leivaliuake, millel säravroheline pesto ja aromaatsed värsked leivaviilukad. Pestos oli kenasti tunda nii küüslaugune kui sidrunine värskus ja juustune rammusus koos päikelise-karge rohelusega – väga maitsekas nii silmale kui keelele.

Esimeseks käiguks „minestrone supp sealihaga“ (5.-EUR) oli mitte küll põhimenüüs (mis on supivaba kahjuks), vaid nädalapakkumises. Õnneks olid preilid nii lahked ja vaatamata algsele infole, et „päevapakkumisi võetakse vastu letist, põhimenüü tellimusi aga lauast“ nõustuti mu supisoov ka lauast vastu võtma.

Supike ise jõudis minuni 15 minutiga, kuna piigad pidid tegelema järjest sisseastuvate ja pea eranditult päevapakkumisi küsivate klientidega letis tegelema (lausa seljanahaga oli tunda, kuidas puhveti masinavärk selles tulvas vaikselt kinni jooksis). Kaunis laiaäärses tumedas rihveldatud pinnaga taldrikus leidus kena kondipuljongi aroomiga leemeke, ohtralt köögivilju, lintnuudleid, ube ja liha, erkroheline dekoor silmailuks peal. See oli üks meeldiv kausitäis kas teate – ilma mingi vau-efektita, kuid siiski maitsev ja muhe.

Seejärel hakkas aga saabuma fiasko. Tüdrukud vuhasid leti ja laudade vahel, võttes ja tassides tellimusi ... minu jaoks hakkas aga ooteaeg üha vaevalisemalt venima. Kui oli juba 50 minutit oodanud, siis küsisin möödatuhisevalt näitsikult, et kas minu tellimusega läheb veel kaua? Tüdruk kappas kööki ja tuli vabandavalt tagasi sõnumiga „veel viis minutit“ – mis antud juhul tähendas, et minu praad oli lihtsalt meelest läinud!

Miks ma nii arvan? Aga selle pärast, et tellisin „Veis“ (veise õlaosafilee, lehtkapsapesto, noored kartulid, lillkapsaraguu, pancetta singi ja rohelise pipra kaste; 19.-EUR). Oluline nüanss, et tellisin seda tavapäraselt „nii toorelt kui julgete pakkuda“, see aga tähendab iga oskusliku köögi keelde tõlgituna minutikest praadimist igalt poolt, seejärel kaheminutist puhkeaega ja sisuliselt 5-minutilist üldist ajakulu.

Visuaalselt oli see 56-minutise viivitusega saabunud taldrikutäis igatahes imposantse mulje – kuldsed kartulid roheliste võrsete all, tumepruun lihatükk ja rohe-kreemikas kaste koos valge lillkapsa ja roosa marineeritud sibulaga andsid kokku mõjusa pildi.

Õlitäppidega ja õrnmeeldiva maitsega kaste oli leebelt positiivse maitsefooni andja. Kergelt panni näinud lillkapsas – miks seda raguuks nimetada? – jällegi tore asi. Kartul ja võrsed – noh kartul ja võrsed, tore vaadata, aga ega nad maitsepilti eriti ei panusta.

Liha oli aga midagi erakordselt kummalist. Ma pole varem kokku puutunud sellise lihaga, mis kahvlitorke all õõtsub ja vetrub nagu vett täis õhupall!?! Lihalõikamiseks mittesobiva lauanoaga nüsimise järel avanes küll asjakohaselt ilus pilt – pruun koorik ja väsinupunane südamik – aga see liha oli tõepoolest kummine, vetruv ja mitte kuigivõrd mälumisele alluv. Proovisin järjest õhemaid viilakaid lõigata (mis oli kõlbmatu noaga üks tüütu susimine), kuid poole lihatüki pealt lõin käega, jätsin enamiku kraamist taldrikule ja maksin letis arve, et ei peaks kestva trammi õhustikus veel ka arve järgi ootama.

Mind jäid lisaks ka kummitama küsimused – misasi on „veise õlaosafilee“ ja kas seda müstilist nähtust tulebki pakkuda laagerdamata kujul?

Kokkuvõte seekord iseendale etteheitev – ära mine vastavatud puhvetisse kontrollkäiku tegema! Jätan pöidlad taskusse ja soovituse andmata. Vaatame, kui see koht on aasta pärast elus, tulen proovin uuesti, ehk saab asjast adekvaatsema pildi.

---

lugu ilmus siin

Meat&Wine Steak House (Tallinn)

Vanalinnas, Väike-Karja tänava alguses paiknev puhvet ütleb enesetutvustuseks lühidalt ja enesekindlalt: „esmaklassiline liharestoran“. Selline teade tõmbab tähelepanu – et kas tõesti? Etteruttavalt vastan sellele küsimusele – tõesti-tõesti! Kuid kõigest järgemööda.

Kevadehakusel teisipäevaõhtul pole vanalinna veel turistid üle ujutanud, kuid siinne maja on poolenisti täis – see on juba hea märk, arvestade enamike möödakõnnitud akende taga valitsevat hõredust. Istutan end letile lähemale, et saada kiiremat toimimist ning see skeem ka töötab – kõik toimub kiirelt ja ladusalt.

Kolmekohalises supimenüüs torkab silma võõrakõlaline „Con Pollo“ (9.50). Küsimuse peale vastatakse – see on kanasupp. Ja tõepoolest, hiljem guugeldades selgub, et seda need kaks sõna otseselt hispaania keeles tähendavadki – kanaga. Noh nt „arroz con pollo“ – riis kanaga. Jälle sõnakese targem :)

U kümne minutiga saabub ... eee ... kõige kahvatum supp, mida ma vist kunagi näinud. Kui poleks leeme pinnale puistatud hekitud peterselli, siis oleks krähmulises kausis üldse keeruline aru saada, et kus on supikese serv. Aroom ja maitse – nohjah, tõepoolest täpselt niipalju kana kuipalju tänapäevasel broilerikesel seda pakkuda on. Meenutan heldimusega neid kordi, kui nö päriskanast, sellest klassikalisest vintskest pikakoivalisest tegelasest olen leemekest keetnud, aga proovin keskenduda taldrikusolevale versioonile.

See supp on kui kehastunud lihtsus ise. Kahvatu lahjavõitu leemeke, kahvatud kanalihajubilad, kahvatud nuudlijupid ja sama kahvatud kartulitükid. Tõesõna, petersell päästab päeva, andes oma värsket eeterlikku aroomi ja maitset. Ei, ärge saage valesti aru, see supp maitseb sisuliselt hästi, aga ta lihtsalt on ... kahvatu igas mõttes, vabandage korduste eest!

Praena valin selle, mis mind sisse astuma meelitas – eripakkumisel olev „New York Steak“, mis muidu menüü kohaselt oleks 27.50, kuid hetkel maksis 22.-EUR.

Küpsusastme küsimisele vastan nagu ikka: „nii toorelt kui julgete pakkuda“, mis paneb ettekandja hetkeks takerduma, kuid seejärel siiski naeratusega köögi poole lahkuma. Laudlina ülesandeid täitval skeemil on kenasti lahti seletatud eri küpsusastmete definitsioon – järgmine kord soovitan sellele osundada ja paluda teha valik selle järgi, nii on ehk lihtsam?

Igatahes kiidan kasvõi selle eest, et lauaetoodud söögiriistade komplektis oli korralik sakiline lihanuga. Ja selle eest, et igasuguste lihakõrvaste lisandite pakkumise hetkel saadi poolelt sõnalt aru, et „tänan ei“.

Roa saabumisega läheb 25 minutit, mis on igati kena ajastus nii esimese roa suhtes kui ka üldisel mõõtkaval. Ja see saabumine on ilus! Kaunite ja ehedate röstijälgedega lihatükk, vähene dekoor ja eraldi topsikeses serveeritud kaste (see on alati palju-palju parem kui kohe liha peale/alla lisamine, sest ma tahaks asjadest arusaamiseks tunda alguses neid maitseid eraldi ning alles hiljem võibolla omavahel kombineerituna). Tõsi küll, ühtlasi selgub ka eripakkumise erisisu – see lihatükk on lihtsalt vähemalt veerandivõrra väiksem kui menüüpildil olev täiemõõtmeline nähtus :D

Aga edasi – see on puhas lihailu! Lõhn – grillitud loomaliha oma parimas, kergelt suitsuses eheduses. Maitse – täpselt ja perfektselt sellel tasemel, et ei ole nullmaitsestuse igavust, aga sool-pipar ei mata ka liha enda maitset. Küpsetustase – kuskil blue ja rare vahepeal – absoluutselt parim! Ja mis peamine – selle liha algne kvaliteet on super nii struktuuri kui laagerdumistaseme mõttes!!!

Kastmeke näitas aga üleüldse oivalist taset. Nagu mul üks kamraad sõnastas: katsu sa sellist sousti keeta, mis mitte lihtsalt suvaline soust pole! See siin pole suvaline! Rohelise ja rosepipra koosmõjus, aromaatne, soolakas-vürtsikas ja leebelt kõiki maitsemeeli paitav. Pool lihatükist pistsin mõnuga niisama nahka, teise poolega kastsin kildhaaval kastmesse ja mõmisesin omaette pead noogutades.

Kokkuvõte üldpositiivne. Supipöial väreleb küll kahvatult nagu supiaur kuskil horisondi tasapinnal, kuid praepöial oskab püstiseistes vaid korrata puhveti enesekindlat enesetutvustust: „"Meat&Wine" on esmaklassiline liharestoran“
---
lugu ilmus siin

Väikesaare Grill (Narva)

Juba kolmas ettevõte, mille turundus on siin linnas kuidagi metsapoole. Väikesaare Grill on üks väga multifunktsionaalne nähtus, millel on oma külalistemaja, catering, välikaubandustegevus ja nüüd ka veel Narvas hotell Central all asuv kohvik. Kuna nad miskipärast üritavad kõike infot kajastada ühel ja sellelsamal FB lehel, siis tulemuseks ongi puder ja kapsad, pole näha ei lahtioleku kellaaegu aga muud olulist infot.

Kuna ma peatusin seekord samas hotellis, siis tahtsin esimesel õhtul minna sinna õhtust sööma, kuid üllatusega kohtusin suletud uksega, ehkki ukse kõrval olev kahvatu väike vineersilt väitis aegu sobivat.

Õnneks oli mul võimalus järgmisel päeval katset korrata ning pöidlatorge sai tehtud. Ehkki saal oli sisuliselt tühi, istusin miskipärast otse ukse juurde ja hetk hiljem kahetsesin – uks ei sulgunud korralikult ja parasjagu külm ilm tegi istumise üsna ebamugavaks. Etteõtmise perenaine – nagu jutust selgus – seletas, et remondimehed on juba kutsutud.

Üleüldse aitas selle tarmuka daami kohalolek külastuskogemuse positiivseks muutumisele kõvasti kaasa, sest heaperenaiselik omanikutunnetus pani teda seletama ja tegema mitmeid neid asju, mida palgaline inimene tihtilugu ei viitsi või isegi ei saa teha. Näiteks kasvõi see, et kui ma prouale andsin teada, et eile õhtul oli uks kinni, siis ta seletas (üks töötaja haiglas), vabandas ja kompenseeris (tegi maja poolt tasuta hea kohvi välja).

Menüüga selline kentsakas lugu, et Narva sügava eripärana on neil pakkumises puruodav nn komplekslõuna ja siis ka kohalikus kontekstis isegi kallivõitu a la carte menüü. Suppe leidus selles valikus suisa kolm: päevasupp (4.50), seljanka (8.-EUR) ja „peakoka supp“ (9.50). Kui pärisin selle kõige uhkema asja kohta, siis järgnes pearaputus ning mikropausi järel seletus, et praegu on selleks seljanka.

Kui aga uurisin, et mis see nii eriline erisupp siis ikkagi saab olema, tuli uhkusega alanud sissejuhatus: „Täna saab selleks olema šampinjonidest püreesup krutoonidega ...“ mille peale minusugune püreepõlgur teatas omakorda pead raputas ning seletas, et siis paluks ikkagi seljanka, eks!

Kausike jõudis kohale napi viie minutiga ning vägi välja vägagi hea, rammus ja rikkalik. Viilakas värskelt otse minu kõrval lauakesel lõigatud ciabattat ühes eraldi taldrikus koos lusikaga ning hapukoor kenasti eraldi serveerituna omaette napakeses – visuaal väga kena.

Supp ise oli pigem sellist kodus laadi, st sisaldas ka ohtralt kartulit-porgandit (mis pole otse halb, aga mitte klassikaline lähenemine). Mõnusa suitsuvorstilise aroomi eest hoolitses imepisikesteks jupikesteks hakitud variant nondest piiiiiikkkkadest peeenikestest vorstipaeltest, teate küll :) Lisaks viiner ja kiududeks lagunenud kanaliha. Kõik kokku ei midagi erilist ja kahjuks alamaitsestatud, aga õnneks leidus laual nii soola- kui pipratoos, mis aitasid avada supikese maitsepaleti ja tõstsid hinnangu plusspoolele.

Teiseks tellisin üsna pimesi maja kalleima roa, nähtuse nimega „Дорада с цитрусами“ (20.-EUR). Sest et menüü oli ainult (!) vene keeles, eksju. Juhul kui teie kohe teadiste, et see on kuld-merikoger, siis te olete kõvasti targem kui mina, mulle tuli drGoogle appi.

U 30 minutiga jõudis aga kohale päris-päris efektne klaasliuake tervena ahjus küpsetatud kalakesega, mille sisselõigete vahel ja kõhukoopas erinevad tsitruseviilud. Perenaine tõi hoolitsevalt lauale ka teise aluse, kuhu konte ära panna, samal ajal pärides, et kuskohast ma sain soovituse neid külastada (omanikuks olemise märgid!) ning seletades veel nipet-näpet.

Kalake maitses otse imetoredalt – tsitruste magushapu ja kergelt lisatud piprane mekk sobisid siia suurepäraselt! Koore-tilline külmkaste oli ehk liiga lahjamaitseline siia juurde, kuid kontekstis siiski sobiv lisand. Ciabatta-viilul sereeritud punase sibula – tomati – basiiliku hake mõjus ülimõnusa kõrval-ampsuna, mille võrra oleks liuale pandud kartulid hoopis olemata olla.

Kokkuvõte üsna rõõmsapoolne. Supipöidlal pole küll põhjust ülemäära püsti olla, kuid horisondist kõrgemale ta veidi siiski kerkib. Praepöial aga on üsna maksimumilähedaselt vinnas ning ütleb, et see köök on päris heal tasemel. Soovitus külastada kindlasti tuleb, kuid ettevõttel tuleks veidi enam pingutada oma veebiturunduse selgusega ja võimalikust ebaregulaarsest uste lahtiolekust teavitamisega (kasvõi sildiga uksel), see näitaks suuremat kliendist hoolimist. Ja eestikeelne menüü ei teeks ka paha, eks?

---

lugu ilmus siin

Agretti

Agretti itaaliapäraselt öelduna - kõlab ju uljalt ja uhkelt? Salat-ogamalts ... eee ... ilmselt mitte nii väga :)

Et kõik ausalt ära rääkida, komistasin kulinaariahuvilisena kogemata info kohta, et itaallased kasvatavad ja tarbivad sellist muru. Seejärel läksin ja komistasin juba teadlikult itaallasest aedviljakaupmehe otsa, näitasin talle telefonis pilti ja etendasin eestlaslikult emotsionaalselt suurt küsimärki.

Vastuseks sain itaalialikult vaoshoitud seletuse selle kohta, et ma olen esimene eestlane, kes selle kohta küsib, et see on justnimelt tema koduregiooni spetsialiteet ja et tema ema ning kevad ja üleüldse-muidugi-kohe-saab. Kuna käed ei tõusnud kogu seletuse jooksul kordagi peast kõrgemale, tuleb seda lugeda jahedalt viisakaks vastuseks.

No aga näed, nädalake hiljem oligi see malts kohal. See agretti-malts, mida kaupmees oli ettevaatlikult kaks kastikest tellinud ning esimese kohe tuttavatele ja muidu itaallastele maha müünud. Teisest kastist võtsin enamiku mina ära. Põrsas selline. Mina, mitte itaallane, mamma mia! Mitte et ma ise ainult murutoiduliseks plaaniks hakata, aga ma juhtun teadma veel mõnda maitsejahtijat.

Maitsest rääkides. Ega tõepoolest, nagu mind ette hoiatati, ega sellel maltsal endal suuremat maitset polegi. Võibolla õrnleebe sarnasus rukolaga, kui toorelt krõpsutada. Võibolla pisut hapukas (vähem kui jänesekapsas) või suti soolakas. Kui aga max 3-minutise soolases vees keetmise järel pakkuda seda kas küüslauguvõiga või parmesanikattega (nagu pildil vastavalt alumine ja ülemine versioon), siis on see kraam ju täitsa nunnu. Noh umbes nagu spargel või spinat vms söödav muru.

Peamine aga - see on lahedalt teistsugune detailike taldrikule panemiseks, erksalt tumeroheline, kindlasti vau-efekti tekitav. Või siis umbusklikku kahvliga torkimist ja teatamist, et "ega ma mingi jänes pole, et midagi SELLIST süüa".

Maitse osas aga - vaata ega nt suvikõrvitsal ju endal kah mingit erilist maitset pole, aga näe, tehakse ju sellestki "spagette", et naljakas ja teistsugune oleks. Või nohh lõppeks, spagetid ise pole ju kah teab mis maitserevolutsionäärid, vaid neutraalne kandur igasuguste maitsvate kastmete manustamiseks.

Pikk jutt lühidalt - seda kraami on teoreetiliselt võimalik veel kahe kuu jooksul tellida/saada, siis lõpeb nende hooaeg ära. Minge ja komistage kah itaallaste otsa, las tassivad kohale. Antud hetkel maksis see u 350 g karp 4.50, sellest saab uljalt 4-8 inimesele suurema või väiksema ampsukese serveerida mingi roa kõrvale. Keedetuna või toorelt salatina, eestlaslikult ülekeevalt või itaallaslikult hillitsetuna selle kohta arvamust avaldades.

Küüslaugused kartulimedalid

Või noh, mis medalid, pigem ikka plärakad, aga "medalid" kõlab ju uhkemalt, kas pole :)

Kartul võib olla nii tuim ballast kui ka maitsenauding, ütles kunagi üks kamraad. Ja nii ta ongi. Seda võib lihtsalt kõhutäie tõhustamiseks lihakõrvasena sisse vohmida ... aga temast saab ka maitsvaid nipsasjakesi tekitada!

Keedukartulid vajuta ahjupannil klaasipõhjaga lapikuks ning piserda/pintselda kergelt õliga üle ja torka eelkuumutatud praeahju nii u 20 minutiks. Senikaua valmista ette küüslaugumääre, millega selle aja möödumise ning plärakate ümberpööramise järel need pruunistunud kettakesed üle määrida ja uuesti u sama kauaks ahju tagasi panna.

Küslamäärde puhul sõltub suuresti sinu maitsest, et kui mitu küslaküünekest sa tahad sinna panna ja kui vänget maitset saada. Põhimõte on lihtne - mida kauem (ja madalamal temperatuuril) sa ennem neid küünekesi kuumtöötled, seda vähemaks jääb vängust ning asemele tuleb pähklist pehmust.

Võib röstida terveid küslapäid, poolekslõigatuna või küünteks lammutatuna, kuid ikkagi koorekese sisse jäetuna. Võib nad puhastada ja ära pressida ning õli ja või segus väikesel pannil läbi kuumutada. Jällegi - maitse ja kogemuse/eelistuste küsimus. Arvestama peab lihtsalt sellega, et juba kooritud, seda enam purustatud küsla läheb ülikiirelt kõrbema, nii et mida "paljamana" sa teda töötled, seda kiirem ja tähelepanelikum peab olema.

Ja selle maitsemögina puhul teine parameeter - mida magedam on algne kartul, seda julgemalt pane soola/ürte/värke, sest nö teise ringi küpsemise ajal tõmbab kardulas need maitsed endasse nagu käsn. Ning ka mõistagi küüslaugusus kahaneb selle käigus kõvasti, sestap ära selle komponendiga koonerda.

Ja muidugi oma ahju iseloomu pead sa ka tundma, nii et ühest ajakava ei saa ette anda. Mina tegin u 20 min ühelt poolt ja teist sama palju teiselt poolt.

Serveerida võib seda kraami nt vorstikeste, meelepärase salati ja külma kastmega. Piisavalt lihtne ja vägagi maitseküllane jahmerdus nt pühapäeva lõunasse, kui aega veidi rohkem käes.