Moon (Tallinn)

Tallinna mereäärses piirkonnas on olemas Võrgu tänav, mis kõlab ju loogiliselt, onju. Et aga sadama-äärses võrgus võib leiduda Moon, see juba väga loogiline pole :) Aga populaarseks osutub see Moon ikkagi, sest vabal päeval ja õhtupoolsel ajal sisse astudes selgub, et vabu kohti eriti ei olegi ning enamik laudu on broneeritud. Õnneks leidub mulle siiski pisike lauake ja üldise tõttamise sees võetakse minultki tellimus, mis on seda lihtsam, et õnneks langevad veebimenüü ja paberkandjal versioon omavahel kokku ning saan kiirelt nimetada juba tehtud valiku.

Ootehetkel tuuakse lauda leiva-aluseke, mis väärib omaette kirjeldust. Tavapäraste viilakate asemel on siin pisikuklikesed või õigemini muffinikesed, ühed tumedakstoonitud rukkist, teised moonitäpilisest nisust. Armas-nunnu vaadata ja koos soolaka võikilluga ka kena näkerdada ooteajal.

Kahest saadaolevast supist valin „KALASUPP ahvena, lõhe ja tomati-mädarõika salsaga“ (12.-EUR) ning selle saabumisega läks ca 15 minutit. Kauniäärelises taldrikus erksailmset leemekest ilmestasid lohmakad tilliotsikud ja erkrohelised õlitäpid. Ilusa ja hästilõhnava sissejuhatuse järel saabus aga leigus nii temperatuurilt kui maitselt.

Ettekandja-proua poolt lausutud sõnad „tomati-mädarõika salsa abil saate soovi korral supile särtsu lisada“ osutusid paraku asjata antud lootuseks. Teades, KUI intensiivne on tavaliselt see mädarõikasegu, eriti värskelt tehtuna, tuleb ainult imestada, et kuidas see kraam siin kausikeses saab nii lahja ja mittemidagiütlev olla.

Esimene toiduring möödus seega õlgu kehitama panevalt. Jah, kalasupp oli äratuntavalt leebelt kalane ning mädarõikasalsa aimamisi mädarõikane, kuid ei eraldivõetuna ega kokkusegatuna ei pakkunud nad erilist maitserõõmu.

Teise käigu ooteaeg venis ülemäära pikaks. „KANA à la KIEV ürdi-küüslauguvõiga, kartulipüree, granaatõuna-nuikapsasalati ja metspähkliõlikastmega“ (20.-EUR) saabus alles 55 minutise ooteaja järel. Tõsi küll, koos vabanduse ja seletusega, et „midagi olla köögis sassi läinud“. Noh olgu, täismaja puhul võib ikka juhtuda.

Kui see Kiievi-pärane kana pidi olema tuletis Kiievi kotletist, siis see tuletis oli nii ja naa. Täisväärtuslikust versioonist jäi puudu kana tiivakondike, mis peaks filee külge jäetud olema. Teisalt leidus rulli seest jällegi ohtralt peterselli-aromaatset ja erkrohelist sulanud maitsevõid, mis tõstis hinnangut poole kraadikese võrra.

Ahjaa, selle krõbekoorikuse rulli peal oli dekooriks kaunis pitsmustrine söödav kettake, mis kinnitus pisikese tilga punase vürtsise tilgakese abil – see oli roa ainuke pisike, kuid positiivne ohhoo-hetkeke.

Kartulipüree siidine pehmus tundus olevat kerge juustuse puudutusega ning leebelt meeldiva maitsega. Riivitud nuikapsas iduvõrsete ja granaatõunaseemnetega oli mõnusalt praavitatud aromaatse õliga, mida mina ise oleks liigitanud päevalilleõli alla, aga kuna kirjas on „metsapähkliõli“, siis küllap nii ka on.

Kena ja positiivse detailina saab õnneks lisada, et kõige lõpuks koos arvega tellitud kohvi toodi sõnadega, et kohvi on tasuta, vabanduseks pika ooteaja eest. Ning see kohvi oli vähemalt hea.

Kokkuvõte tuleb aga hajali ja ebamäärane. Supipöial haigutab maitseigavusest ning erksaid ootusi petnud „mädarõikasalsa“ kisub seda allapoole. Praepöial kerkib horisondist ivikese kõrgemale, kuid sedagi pigem dekoori kui maitse-elamuse eest. Parimaks detailiks võib hinnata ülekoormusest väsinud, kuid siiski meeldivat teenindust. Võttes aga kokku makstud raha ja üldmulje koosmõju, siis soovitust siit paraku ei tule.

---

lugu ilmus siinsiin