Badam (Tallinn)

Otse bussijaama vastas üle tee on hiljuti maa alt kerkinud maja nigu seen ning selle seene sees on avatud uks. Ukse kohal kiri „Grill. Badam. Restoran“ ning nurga peal harkjalg, mis räägib midagi suppidest ja muudest toredatest asjadest.

Ootamatult avar saal on teisipäeva lõunasel ajal enamasti tühi, kuid valin istekoha siiski letile lähemal. Igaks juhuks küsin üle leti, et „kas teenindus on letist või lauast“ ... kuid sellest küsimusest ei saada aru. Proovin aeglasemalt ja selgemalt küsida, kuid tulemus on sama. Löön käega ja loen kriidiga kirjutatud menüüst ette kaks nimetust, kuid ka siin osutub minu sõnum ilmselt arusaamatuks, sest neiu tuleb leti tagan välja ja ma näitan lihtsalt näpuga menüü ridadele. Hmhh, kas ma tõesti Kuku raadiost äsja mikrofoni eest lahkununa olen diktsiooni tee peal maha pillanud?

Tellimuse saabumist oodates jõuan otsida selle pesa elektroonilist jälge ja leian ainsamana mõne videoga konto TikTok keskkonnas. Et nagu päriselt? See ongi kogu turundus? Julged tegelased, tuleb tunnistada!

Hartšo (5.50) saabus lauda 10 minutiga. Hmmm, otsus MITTE kasutada mingitki dekoori supi pinnal on tavatu, eriti suvel, kui kõikvõimalikku muru on ju saadaval, aga ju siis see on nende valik. Aroom on supil igatahes mõnus, rääkides nii punest kui koriandrist kui veidikese ka tšillist ja lihast. Supi tekstuur on üsna tavatu – ülipeeneks hakitud misiganes oli keedetud pool-püreelikuks maitsvas leemeks, milles hambal polnud praktiliselt millegi taha haakuda, kui välja jätta pisikesed ja iselagunevad loomaliha tükikesed. Aga igatahes oli see leem tihe, rammus ja ülimaitsev! Mõõdukalt happeline ja vürtsikas, üsna täpselt see mida ootaks hartšo nimeliselt tegelaselt ning ma olen üsna kindel, et seekord oli mängus alõtša-põhine kaste tkemali ... aga võibolla on see minu soovmõtlemine. Igatahes sõin kausi mõnuga tühjaks ja nautisin laubale ja ninaotsa tekkivaid piisakesi.

Teise käiguga läks halvemini.

Esiteks toodi see lauda juba siis, kui olin alles supiga alustanud – noor neiuke pole ilmselt kunagi restoranis töötanud ja sooritas seega hoolimatuse-vea.

Teiseks see, et minu väikeses valges peas on plov (6.50) ikkagi riisi ja mille iganes ühine pajaroog, kenasti üksteisest läbi imbunud ja mahlane. Siin oli aga kauss üsna kuiva riisi, mille pinnale oli laotatud siis eraldi haudunud liha. Aga no mine tea, võibolla mingis Aserbaidžaani nurgas on justnimelt niimoodi kombeks. Samas oli tiktok videodest näha, et sama köök oskab teha ka šahh-plovi (taignakoorikus küpsetatud rikkalikku puuviljadega varianti), nii et miks seekord otsustati just selle versiooni kasuks, ma ei tea.

Kolmandaks see, et peale vürtsikat hartšod polnud sellel magedavõitu roal lootustki mingit muljet jätta. Tõsi küll, uudishimu tekitas see pehmekshaudunud murumass, millega koos oli liha riisile asetatud. Küsimise peale selgus, et see on petersell ja koriander. Muru mulle meeldib igas asendis, kuid antud juhul midagi muud peale „ahahh“-emotsiooni ei tekkinud.

Kokkuvõte tuleb selline tagasihoidlik-ettevaatlik. Kõigepealt meenutus taaskord iseendale – värskelt avatud puhvetit pöidlaga torkima minna pole mõistlik – nad pole veel oma toimimist jonksu saanud. Seekord tegin külastuse puhtalt mugavusest – no lihtsalt jäi tee peale ette. Supipöial on üsna püstine, kuid praepöial vaatab horisondist allapoole, sest maitseelamus jäi tulemata. Soovitust anda otse selle kogemuse pealt ei oska.
---

lugu ilmus siin