Punkt 13:15 (Pärnu)

Pärnu linnasüdames, Nikolai uulitsas on nagu vist juba mitu aastat olnud lahti asutus nimega 13:15. Vist ja nagu seetõttu, et vahepeal teda jälle pole. Aga nüüd siis taas nagu on. Facebooki leht räägib hiljutistest tööjõuotsingutest suveperioodiks ... et siis hiljem teda vist jälle pole?

Igatahes, kuna nüüd on, siis ka astun sisse. Või noh, mitte sisse, vaid välja. See tähendab et ei astu, vaid istun. Välilaua taha. Sest et suvi, kolmpäev ja pärastlõuna. Kõigi nende asjaolude ja lisaks hea asukoha tõttu on enamik laudu täis. Puhkaja-rahvas lastega pitsat söömas.

Noortel poistel sebimist palju, tassides taldrikuid-joogiklaase-arveid. Jälgin seda sehkendamist u 5 minutit ning siis küsin igaks juhuks ühelt sehkendajalt, et kas tellimus võetakse lauast või pean selleks leti juurde minema. Selgub, et ikka lauast ning tuuakse menüü.

Ahahh, et puhvet pakub mitmekohases supimenüüs seljankat (7.-EUR)? No see mulle meeldib, kontroll-lasuks on see parim. Ei võta viite minutitki, kui see ka saabub, kenasti puuliual, eraldi serveeritud hapukoorega ja kahe röstsaia viiluga. Visuaal on kena, tuleb tunnistada!

Lõhnake on kergeke, rääkides peamisel keeduviineritest. Noh ja supisisu koosneb ka suuresti samast kraamist, tõsi küll koos veel ühte sorti pehmekiulise lihaga. Ja miskipärast mitte hapukurkidest, vaid peeneks hakitud pisitillukestest marineeritud kurkidest, mida kornišonideks tavatsetakse kutsuda. Leemeke on küll pigem magusapoolne, kuid õnneks ka leebe happekesega tasakaaluks. Vürtsi tuleb paraku endal juurde mõelda, sest lisada pole ka soovi korral millegagi – soola-ja pipratopse lauas pole. Sihuke okeika, käib-kah variant.

Praena soovisin alguses „burgundia pada“, kuid selgus et see on otsas. Noh olgu, võtan siis „seakaelakarbonaad seente ja sibulatega“ (17.-EUR). Paraku saabub see praktiliselt kohe ja koos supiga, vast ehk minutike jäetakse vahet kahe käigu ettetoomisel. Kas te olete põrunud või? Miks te nii teete, määrate mind sööma jahtunud praadi? Sulaselge kogenematuse ja hoolimatuse kombinatsioon.

Prae visuaal pole ka paha, ehkki miskipärast on enamik komponente üksteise otsa kuhjatud. Erksa saarena eristuv rukola-tomatisalat näeb välja ilus, kuid on üle kallatud maitsetu ürdiõliga, mis ei anna sellele midagi juurde. Seened ja sibulad võivad olla väga mõnusad, kui nad on kenasti maitsestatud ja karamelliseeritud ... aga siin on nad mage-keedetuna mittemidagiütlevad.

Kaks õhukest lihaviilakat näevad küll oma grillijälgedega välja kenakesed, kuid on maitselt magedad, kuivad ja vintsked. Kartul – friikartulimaitseine on siin prae juures vist ainuke lisatud maitse – on ikkagi lihtsalt kartul.

Positiivne hetkeke nurina vahele – lauas ootel olevas hoidikus on vähemalt korralik sakiline lihanuga.

Ahjaa – hoolimatuse näide nr kaks. Ehkki olin prae kallale asudes supitaldriku endast eemale lükanud, ei suvatsenud üle ukse piiluvad poisid seda tulla minu eest minema viima. Terass oli rahvast üsna tühjaks jooksnud, kiiret enam polnud, aga viitsimist ka mitte.

Ja näide kolm – ka arve maksmise ajal laua juurde tulles ei viidud ei taldrikut minema ega esitatud elementaarseid viisakusküsimusi.

Kokkuvõte on üsna nukker. Supipöial on horisondiga igavalt samal tasemel. Praepöial aga näitab üsna otsustavalt alla, sest vaatamata ööpäeva möödumisele eelmisest söögist polnud mul soovi seda kraami isegi poole peale süüa. Hoolimise ja viisakuse puudumine viib hinnangu veelgi enam allapoole. Seda kohta mina selle kogemuse pealt ei soovita.

---

lugu ilmus siin