Da Vinci Solaris (Tallinn)

Kuna oli Solarise keskusesse asja, siis otsustasin vaadata, kas siin majas on ka midagi toidukohtade valikus muutunud – nonäed, oligi. Neljanda korruse peal on jälle uus – vähemal minu jaoks – üritaja, seekord Da Vinci nimeline puhvet, kellel on ketis praegu kodulehe andmeil 7 erinevat puhvetit mitmel pool üle Eesti. Mõnes mõttes on selline lähenemine hea, luues vähemalt eelduse, et neis kõigis peaks olema tagatud mingi ühtlane ja piisav kvaliteet, muidu ju pinnal ei püsiks.

Teisipäevasel õhtupoolikul on siin päris palju rahvast, mitmekümnest lauast on hõivatud julgelt 70-80%. Personali askeldamist jälgides jääb mulje, et vähemalt saalipersonal on saanud päris tasemel koolituse. See on üldelamuse loomisel väga oluline komponent, seda vähemalt esmamulje loomise tasemel – ja see määrab suure osa külastuskogemusest.

Nii suure saali ja lauateeninduse puhul oleks olnud ootuspärane, et on ukse peal keegi saaliülema sarnane, kes lauda juhib ja siis juba kunde edasise käekäigul pilku peal hoiab. Seda küll ei olnud, kuid edasine toimus ikkagi ladusalt, mis kinnitab teesi heast ja koolitatud meeskonnast.

Vähem kui viie minutiga oli mul menüü käes ning ka tellimus esitatud, see on kena tulemus. Tellimuste märkimisel pidas proua vajalikuks poolvaikselt üle täpsustada, ilma vastust ära ootamata (kuid võimaldades soovi korral vastu vaielda): „see on siis esimene käik“ – jällegi plusspunkt.

Enne esimese käigu toomist saabus lauda korvike halli soolaka ciabatta viiludega ning ehedalt basiilikuse maitsevõiga – kena tervitus!

Alustuseks siis „Sitsiilia mereannisupp“ (Tomatisupp mereandide ja lõhega, 13, 95 eur), mis saabus u 10 minutiga. Tellisin kerge kõhklusega, sest oletan et tegu saab olema kiirelt soojendatud mereandide sügavkülmseguga, mis paraku ka tõeks osutus. Einoh, supp oli ju tervikuna maitsev, tugevalt tomatise aroomiga, rõhke porgnadiriiviga, happeline ja vürtsikas. Kreemiseks ja lagunevaks muutunud lõhekalatükikesed polnud küll eritanud erilist kalajälge maitsesse ega aroomi, samuti nagu ka karbiloomakesed.

Kuid kalmaari- ja kaheksajala jupikesed olid paraku kummised, nii et mõistlikum oli valida nende allaneelamise taktika närimispingutuse asemel. Nende kahe merenähtuse küpsetamine peab toimuma eraldi, kas kiirelt ja värskelt grillimise või siis väga pika hautamise teel, kuid külmsegu pottiraputamine annab kehva tulemuse. Vaatamata sellele sõin kausi jäägitumalt tühjaks – ning see on juba ju päris hea näitaja.

Plusspunktina läheb aga kirja asjaolu, et kausi eemaldamisel küsis blond proua hoolival ilmel: „kuidas maitses“ ning reageeris kummisuse komentaarile arusaava-kahetseva näoilmega.

Teise käiguna „söeahju grillide“ rubriigist „lambakotlet päikesekuivatatud tomatitega“ (11.95). Lisandiks „grillitud köögiviljad“ (3.95) ja kastmevaliku küsimuse peale esitasin vastuküsimus – aga mida soovitate – ning selle alusel „punase veini kaste“ (1.95)

Toit saabus u kahekümne minutiga tellimise hetkest, mis on suurepärane ajastus, võimaldades lõpetada esimese käigu ja mõõdukalt oodata. Esmamulje on suurepärane – triibutamine ei ole võtnud maniakaalset tühja-taldriku-kunstipärase-täitmise vormi ning visuaalne struktuur taldrikul oli kenasti väljapeetud.

Grillköögiviljad – kas teate see oli imeilusalt ja aromaatselt tõepoolest grill!!! Suitsulõhn ja pärisgrillitriibud, see mõjub apetiitselt. Kaste – poeem marjasest-veinisest kuumast sulmamarmelaadist.

Kotlet ise mõjus aga kummastavalt. Kes ise on kunagigi kotlette teinud, see teab, et päriselt ja ainult lihast tehes on tulemuseks tihke ning hästi lõigatav tulemus, mis sõltuvalt liha tüübist ja küpsetusastmest on kas mahlane või mitte. See pätsike siin nägi välja väga apetiitne oma grill-triipudega, kuid tekstuurilt oli ... eeeeee ... lagunev, mitte lõigatav. Värvi järgi võis see olla tõesti kuivtomatite ohjeldamatult ohtra kasutamise tulemus, kuid lõhna ja maitse mõttes jäi mulje tumepunasest saiakotletist. Jah tõepoolest lambaliha hõrk ja spetsiifiline maitse oli ka ju kuskil olemas, kuid selle tuvastamine nõudis keskendumist.

Positiivsust lisas aga proua vahepealne laua juurde astumine, esitamaks hoolivusküsimust: „kas kõik on korras, kuidas maitseb?“

Kokkuvõte tuleb siiski pigem positiivne. Supipöial pole küll kuigi palju kõrgemal horisondist, kahjatsedes põhjamaalaste oskamatust lõunamerede elukate käitlemisel. Praepöial võtab samamoodi nuriseda mõningate detailide üle, kuid jääb üldjoontes rahule. Ketipuhvetite eripära – ei midagi säravat erilist, kuid üldjoontes ikkagi rahuldav elamus. Plusspunktike tuleb aga rõhutatud hoolivuse ülesnäitamise eest, seda tasuks teistelgi õppida.

---

lugu ilmus siin