Di-Jo Meal (Narva)

Ikka tuleb ette asju ja olukordi, mille kohta saab öelda „esmakordselt“. Nimelt läksin ma esmakordselt sööma ühte asutusse, mille kohta nägin uudist, et see läheb nüüd kohe kinni. Või siis õigemini, et formateerub ümber mingiks uueks asutuseks uues kohas ja uue nime all.

Alustuseks hakkasin ma otsima selle puhveti kohta mingit täiendavat infot ning leidsin vaid kummalise facebooki-lehe, mis oli loodud kajastamaks korraga kolme erineva koha tegevusi. Sellelt polnud aga võimalik aru saada, et mida siis konkreetselt selles, Fama-keskuses paiknevas söögikohas pakutakse.

Jällegi esmakordselt läksin ma selleks Bolt lehele, et näha, et mida sealtkaudu oleks võimalik soovi korral tellida antud asutusest. Kui nägin, et on olemas nii supi- kui praevariandid, oli pilt selge – selle söögimaja vaatan ma üle.

Kohale saabudes hämmastas eelkõige erinevus kuulutuse ja reaalsuse vahel. Nimelt räägiti nende sulgemis-teates „viimasest võimalusest nautida mugavust ja meeldivat atmosfääri“, tegelikkuses oli see aga kaubakeskuse koridori uksenurgas paikneva välileti ja väikese latriga, kus oli võimalik end kära-müra sees küll laua taha istutada, kuid vaid selleks, et vaadata, kuidas klaas-seina taga asuvas poes valitakse kassitoitu või spinninguritvu.

Umbkeelne teenindaja pole Narvas kahjuks üllatus. Isegi lihtsaima tellimuse, koos näpuga eestikeelses „munüüs“ näidates oli letitagune inimene segaduses. Tellimuse summat ta isegi ei üritanud välja hääldada, eelistades seda kirjutada paberilehele.

„Seljanka“ (5.-EUR) saabus minuni mõne minutiga, mis on täiesti arusaadav, kuna olin ainus külastaja. Ainult et saabus ta ühekordsete nõude komplektis. Kohapeal söömiseks. Mitte kaasamüügiks. Ma oletan, et välisukse lähedus võib viia mõttele panna koos päristaldriku ja – lusikaga punuma, aga tegelikult ma ikkagi ei saa sellest väikesest hoolimatuse aktist aru.

See, et hapukoor serveeriti eraldi, aga mitte supi sisse lisatuna, on samas jällegi kiiduväärt. Et supi kõrvale pakutakse kaks leivatükki – kah jällegi tubli, mis sest et mina neid ei tarbi. Supp ise oli sellisel OK tasemel, et ära ta süüa ju võis, aga eriti kiiduväärseks ei oska hinnata. Veidi liiga happeline/marinaadi- ja oliividepõhine, aga see pole patt. Jubepeeneks hakitud vorstitooted ja kanaliha – pikast soojendamisest oma maitse kaotanud, aga kohane. Supi pinnal ole jämedalt hakitud „maitsemuru“, mis ei evinud ei lõhna ega maitset ... noh aga ka ei häirinud. Kausi helpisin tühjaks, seeda viga ei midagi.

„Veisekotlet“ (8.50) tekitas tellimus hetkel arusaamatuse ja küsimuse, et kas burger? Näitasin jälle näpuga ning vastuseks kõlas venekeelne: „aaa, et garniiriga“. Noh ja lauda toodigi sisuliselt hamburgerisisu, ainult et saiapätsi asemel oli taldrikul lisaks friikartulisektorid. Et toodi ühekordsetes nõudes ning et süüa tuli plastriistadega, on ilmselt juba selge. Et toodi siis, kui olin supiga vaevalt poole pealt jõudnud, ei ole ilmselt kõneväärtki.

Alguses ei saanud ma aru, et mis kummaline lõhnapilv end laua kohal laiali laotab, kuid siis mõistsin. See on see kummaline juustutaoline toode, mida armastatakse burgerite vahele panna, kuna ta sulab nii hästi. Ja lõhnab enam-vähem nagu juust, ainult et maitseb ei kuidagi.

Kotlet ise maitses ju täiesti normaalselt. Ei hästi, ei halvasti. Marineeritud kurk, punase sibula rõngad, salatileht, kaste – kõik see, mis muidu käib burksi sisse. Mitte midagi ei ole valesti. Aga mitte midagi pole ka kõneväärne.

Kokkuõte arusaav. Ma saan aru, miks nad uksed kinni panevad. Nii supi- kui praepöial vaatavad lootusrikkalt tulevikku, et vast oma uues kohas ja kehastuses tehakse midagi paremini.

---

lugu ilmus siin