Shu-Shu (Narva)

Kuna oli asja Fama keskusesse, siis vaatasin ühtlasi ringi, et kas mul on mõni toidupesa siin majas veel külastamata. Ega ausalt öeldes on siin linnas supipöidla asju keskmisest keerulisem ajada, sest ega kohalik rahvas pole kuigi väljas-sööja (eelistades kodukööki) ning seega on puhvetipidamisega riskijaid suhteliselt vähe linna elanike arvu mõttes (kui palju neist siin reaalselt elavad, on veel omaette teema).

Igatahes märkasin veidi kummalises kohas – Hesburgeri saali tagaseinas ust, mis viitas mingile sushi-kohale. Sushisid ma küll ei fänna, aga kuna tihtipeale on nendes asutustes ka midagi muud, siis astusin ikkagi sisse. Lisaks liiga kaua fritüüris kasutatud õli spetsiifilise lõhnale oli asutuses vaid üks pisike laudkonnake piigasid, nii et sain vabalt valida laua ja oma asjad ka kiirelt aetud.

Kahjuks ma ei suutnud leida puhveti veebipesa, et selle menüüst kopeerida korrektseid toidunimetusi ja –kirjeldusi, seetõttu panen siia teksti üles nimetused nii, nagu nad tšekil kajastuvad.

Õnneks pidas mu oletus paika ning menüüs oli ka suppe. Ausalt öeldes lausa üllatavalt laias nimistus, ehkki mõistagi nad olid kõik misosupid erinevate komponentidega. Nende komponentidega, mis sushide sees kasutust leiavad – aga ega sellisel kulinaarsel loomingulisusel ja ristkasutusel pole ju mitte midagi viga, pigem vastupidi!

Valituks osutus siis „misosupp angerjaga“ (6.80), mis jõudis minuni napi paari minutiga. Tiheda miso-hõljumiga vedelik oli algselt tihedalt kaetud peenelt hakitud porru tükikeste ja kahevärvilise seesamiseemnete seguga, lõhnates meeldivalt intensiisvselt angerja järele.

Vaevalt olin jõudnud asuda suppi helpima, kui lauale asetati ka teine käik. Pfffffff, kui niru ja loll teenindusviga – ma olin ju sisuliselt ainuke kunde saalis, ajatada teine käik peale esimese lõppu oleks olnud lihtsamast lihtsam!

Aga tagasi supi juurde – see oli küll ootuspäraselt eimsikine/umamine, sest see on juba misosuppide olemus, kuid angerja spetsiifiline magus-rammus lõhn ja maitse kompenseerisid selle halluse. Tõsi küll, osa sellest kalalis-merlisest aroomist on mõistagi nori-vetikate teene. Samas lisatud riis ja peenelt hakitud keskmiselt pehme tofu ei andnud peale massi siia midagi juurde, aga – ootuspäraselt ju nii pidigi olema.

Teiseks käiguks olin otsinud midagigi sushist erinevat ja õnneks päris menüü lõpuks oligi „Gyoza veiselihaga“ (6.90). Ma nüüd ei tea kui kõvasti jaapanlased selle kohta solvuvad, aga eks ta üks pelmeenide/pirukate suguseltsi esindaja ole. See kõige universaalsem toitude alaliik – misiganesasi taignas :)

Kuus kunstipärast pikergust gyozat serveeriti mulle miskipärast koos noa ja kahvliga, mitte toidupulkadega. Noh vat sihuke on siis selle asutuse suhtumise järgmine näitaja.

Gyozade kohta ei oska nagu midagi mõistlikku öeldagi. Pidin neid sööma jahtunult, eksole. Miskipärast olid nad juba üle kallatud magusa ja vähevürtsika kastmega, mis mattis igasuguse võimaluse aru saada liha enda maitsest. Aga laias laastus oli ka see ootuspärane kraam, õhukese taigna ja krõbedate servadega, pehme lihatäidisega ja neutraalselt meeldiv.

Kokkuvõte mitte kuigi positiivne. Fritüürihaisune õhustik ja puudulik teenindus ei jäta meeldivat muljet. Supipöial on veidi horisondist kõrgemal, kuna angerjaga üle tüki aja kohtumine on ju tore. Praepöial nuriseb lauanurgale jahtuma toodud roa üle. Soovitus on õlgukehitav ja käib-kah stiilis.

---

lugu ilmus siin