Kui kaugele võib inimene küll laskuda isetegemise tahtmises?
Valmis kotletti enam ei osta ... no olgu, sellest saab ju aru. Hakkliha ei osta ka valmiskujul, vaid väntab ise ... noh olgu, napakas, aga las olla. Kuid et hakkliha ise HAKKIDA?
Igatahes sinnamaani ma olen oma taandarengus jõudnud. Kena tükk loomaliha sai kõigepealt noaga tükeldet ning siis asusin lihakirvega kallale - või kuidas seda suurt ja laia nuga peakski nimetama kõigi kulinaaria kaanonite kohaselt?
Tean, et selleks oleks vaja tõsisemat pakku. Tean ka, et kirveid peaks olema kaks ning need peaks olema pikema ja kitsa teraga, soovitavalt sepa käest tellitud. Kõike seda ja palju muudki lihalikku olen õppinud idamaiselt targalt mehelt Stalic. Muuseas, mõtlen siiani, et peaks ära tõlkima vähemalt ühe tema raamatutest - need pole lihtsalt kokaraamatud, vaid ülimaitsvalt ja asjatundlikult kirjutatud ood mehisele kunstile - kokakunstile, eelkõige liha valmistamisele.
Aga olgu. Mitte Stalicust pole seekord jutt. Vaid liha hakkimisest. Lased aga lõdva randmega kirvel kolksuda läbi lihamassi. Aeg-ajalt tõstad jälle hunniku koomale ja jätkad. Nii umbes 10 minutit. Liha, mis seejärel su ette hunnikusse jääb, on tõeliselt HAKKliha. Kenasti tükkideks hakitud, mitte masina poolt puruks surutud või kombaini poolt pudrustatud. Sellel lihal on struktuuri ja iseloomu. Eriti ideaalne oleks see muidugi vorstide või pelmeenide vms täitmiseks. Seekord läks lihtsalt pannile. Ja ma olen rahul. Väga rahul!
No comments:
Post a Comment