Armeenia-pärane marinaad

Kui keegi nüüd ütleb, et see pole üks õige armeenia värk, siis mingu ta ka ... Armeeniasse. Või vähemalt Sotši. Sest just Musta mere äärses Sotšis üks vana armeenlane mulle selle uskumatult lihtsa ja hüva mooduse õpetas.

Meie jaoks siin on liha sütel küpsetamine kombeks vaid mõned kuud aastas. Nemad seal - need mägede pojad - teavad ja tunnevad seda kunsti aga katkematult aegade alguse saadik. Või siis vähemalt sellest hetkest, kui taevased väed neile tule kinkisid. Ning loomulikult arvavad armeenalsed, et nemad olidki need esimesed inimesed, kellega see õnnistus juhtus. Las arvavad:)

Tegu on ise on üüratult lihtne, ehkki esimapilgul pillav. Põhimõte järgmine - marinaadikraami olgu vähemalt sama palju kui liha, pigem rohkemgi. Ning hoidku taevas, ei mingit vett ega muid vedelikke - ainult puhast sibulat ja tomatit! Ning soola-pipart. Ja ongi kõik!

Olgu mis liha iganes su laual, jäta esialgu see kõrvale. Võta alustuseks ette harilikku valget mugulsibulat ... ning veel pisut sibulat ... ja siis veel üks:) Ühesõnaga - palju! Puhasta ja haki ta jämedateks pool-rõngasteks. Aseta kaussi, viska peale peoga jämedat soola ning näpuga harilikku jämedalt jahvatatud musta pipart. Ning nüüd anna kätele voli! Ehk siis mudi ja mulju see sibul kenasti koos maitseainetega läbi. Noh mitte täie jõuga, sul pole ju vaja sibulat pudruks tampida, aga nii omajagu, et krudisev valge sibul pisut pehmeneks ja hakkaks kohe oma mahlu välja andma - see mahl ongi kogu edasise võti!!!

Umbes sama palju või tibakese vähem läheb tarvis tomatit. Kui vähegi võimalik, vali sihuke mahlasem, päikselisem ja aromaatsem. Siinkandis on sellega mõistagi probleeme, kuid suve teisel poolel ehk ikka saab. Haki ka tomat poolrõngasteks, sega sibula hulka, kuid nüüd juba sootuks õrnemalt. Seekord on su ülesandeks juba mahlast nõrguv sibul ning sama mahlane, kuid õrnaihuline tomat kokku liita, nii et sool ja pipar paneks seesinase segu leemetama. Ning sinu süljenäärmed peaks kah selleks hetkeks juba kausist tõusvast aroomist lugulaulu laulma, sahvtist suutäit ihalema.

Nüüd jäta sibula-tomati segu kauss seisma. Ning kui vähegi suudad, ära söö sellest oivalisest gemüüsest! Või vähemalt mitte palju - seda läheb ju liha maitsestamiseks

Seejäel asu liha kallale. Olgu see kana või kalkun, siga või loom ... või koguni lammas ... proovi jätta üsna suured tükid. Suisa peopesa suurused on päris paslikud. Kui võimalik, siis jäta ka kondid sisse - nt ribitükk koos ribiga või nt kanakints koos kepsuluuga. Ega siis vardasse pea ainult pehmet fileed ajama!

Sega liha ja sibula-tomati-maitseainete segu nüüd kenasti kokku. Ühtlaselt ja põhjalikult, samal ajal liha veidi masseerides - las iga poor ja voldike saab me hurmavat marinaadi täis! Kannatlikkus ja järjekindlus tuleb siinkohal kõvasti kasuks. Lõpuks patsuta kogu kausitäis kenasti ühtlaseks ning kui oled kõik õigesti teinud, peaks sulnist marinaadisegu ka liha peale jaguma ning kogu tulem olema ühtlaselt märg ja vetruv.

Ainuke tarkus, mis edasiseks jääb, on see, mida täpselt õpetada ei saagi. Ehk siis kaua peab liha marineeruma. Noh üks reegel on lihtne - mida tumedam liha ja suurem tükk, seda kauem. Õrn kanafilee võib ka tunniga valmis olla, kintsuke tahaks 3-4 tundi. Kuid ei juhtu midagi koledat ka kui mõni tükk jääb pooleks päevaks või teine üle öö seisma - aina parem saab!

Mil moel küpsetada ning mida sünnist liha kõrvale pakkuda, see pole sinase loo pajatada. Tee kuis heaks pead või sõbrad soovitavad. Mina rääkisin sulle vaid marinaadist endast.

Vaid ühte ütlen lõpetuseks - ära marinaadisegu peale liha väljaõngitsemist ära viska! Toorest peast ta enam süüa ei sünni, kuid edasi saab sest veel nii mõndagi. Kuid sellest juba järgmine kord ... mina lähen nüüd sibulat lõikama :)