Kolheti Pärnus

Mitte iga legend pole õige ning kuuldud kiidusõnu ei tasu pimesi usaldada. Kui vähegi võimalik, tasub ikka endal järele kaeda. Nii tegingi ... ja kiidan nüüd isegi!

Pärnus avati nii umbes kuu aega tagasi Gruusia restoran Kolheti. Head kamraadid, kes teavad minu nõrkust Kaukaasia köögi vastu, kõlistasid korduvalt otse objektilt, ise samal ajal maitsvalt matsutades. No kuidas sa hing sihandsele reklaamile vastu pead:)

Õnneks tõid asjatoimetused mind lähikonda ja loomulikult pidin koha üle vaatama. Ärge ainult laske end eksitada koha aadressil - Kuninga 36 on küll maja postiaadress, kuid Gruusia lippu tasub otsida ikka Hommiku tänava poolelt.

Tervitusjoogiks pakutav Gamardžoba on ... eee ... huvitav, kuid mitte kuigi gruusiapärane segu tšatšast, valgest veinist ja mahlast. Muigama ajas kopmlektis pakutav kokteilitiku otsa aetud oliiv - noh, kui selle joogi eesmärk ongi kundet pisut naerutada, siis võib eesmärgi täidetuks lugeda, kuid autentsusest on asi ünsa kaugel.

Ruum ise jätab üsna rustikaalse ning pisut ketsaka mulje. Hää on aga see, et gruusiapärasusega pole üle pingutatud, ei mingeid plastmassist viinamarjavääte ega muid liialdusi. Mõned detailid, mõned mustrid - ühesõnaga hea maitse piires.

Kuid nüüd peamisest ehk köögist ... mmm! Koha pidajaks on megreelid ning loomulikult kiidavad nad ise seda parimaks:)

Supiks võetud hartšo megruli üllatas mind tõsiselt - ning seda kõige paremas mõttes! Kreeka pähkli leemes pakutav loomaliha (4.20) ei meenutanud mingist otsast tavapärast hartšod, kuid oli lihtsalt oivaline, parajalt vürtsikas, tummine ja aromaatne.

Praeks valisin klassika - khabababi ehk grillitud hakklihavorstikesed riisi ja köögiviljadega (6.10). Kokk on oma ala meister - vardas küpsetatud liharull oli meeldivalt mahlane ning just õige küpsusega. Tõsi küll, tomatikastme kallamine otse lihale pole ehk kõige parem mõte - see otsus, kas dippida suutäit kastmesse või mitte, võiks ikka kliendile jääda.

Kui nad ühel hetkel veel ka Gruusia õlut hakkaks sisse tooma, oleks kogupilt minu jaoks veel parem, nüüd pidin võtma kodumaise rüüpe. Siit minu soovitus - Gruusia restoranid peaks Eestis seljad kokku panema ning kamba peale sealset humalavett maale tooma! Veini ja mineraalvee poolt kuulsa mägede maa õlu on teenimatult varju jäänud, mina võin seda asjatundjana aga ainult kiita!

Hinnaks panen seekord:
- interjöör 4 (võiks kasvõi kohustulik naivistlik maal vms veel lisanduda);
- teenendus 5 (kiire ja viisakas);
- toit 5+ (oma hinda väärt viimse sendini).

Ehk siis mõistagi - soovitan!!