Kotlet Tallinnas

Liikusin oma rada pidi Tallinnas punkktist A punkti B, kui korraga peaaegu komistasin sildile "Kotlet". Juures väike menüü ja puha. Kuna oli lõunane aeg ja kodust sai hommikul lahkutud söömata, siis ... einoh, miks mitte!

Välisukse juures tabas küll kõhklus - ei mingit silti ja üleüldse kuidagi kummaline nurgatagune ... aga kuna minuga koos tuli selle ukse juurde ka keegi korpulentne proua tumelillas kilejopes, siis - et mitte jääda ukse ette tropiks - andsin kõhklusel minna ja sisenesin.

Veidi räämas keerdtrepp viis keldrisse, milles vaatas vastu erkvalge söökla! Tundsin taas kord tarvet taanduda, kuid andes alla tumelilla kile kuklasse hingamisele, otsustasin selle elamuse läbi teha.

Relvastanud end kandikuga, astun leti ette ja jään ebalevalt silmitsema nappi valmistoitude valikut. Õnneks ilmus teisele poole letti kummikinnastatud, kuid see-eest abivalmilt naeratav näitsik.

"Suitsujuustusupp tundub tundub huvitav olevat?" Enne kui jõudsin lause lõpetada, kulbitati suurde kaussi valget kreemjat ollust: "Kas paneme kausi täis?" Minu ebamäärane mõmin läks arvesse jah-vastusena.

"Loomalihakebab on ...?" Jaa jälle jõudis puutiku otsa torgatud hakk-kotlet taldrikule koos küsimuse lõpuga. Kummikindas naeratus küsis emaliku varjundiga vastu: "Kas panen kõrvale riisi, tatart, kartulit või juurvilju?" Võtsin viimase. "Sibulat?" "No miks mitte!"

Siuhti kassasse, supi eest 2.50 ja kebabi eest 4.90. Ja vat siis tabas üllatus! Esmapilgul pisike keldriruumike taandus kassast möödumise järel suureks, avaraks ja päikeseliseks sopistet saaliks! Justnimelt päikeseliseks, sest esmapilgul nurga taha jääv sein oli tegelikult suurte akendega pööratud mingisse sisehoovi, kuhu hetke tahtel paistis sisse ülivarakevadiselt soe päike! Valgetele seintele kantud laste värvi-mind-raamatulikud illustratsioonid lisasid kogu olemisele omapärast naivistlikku võlu.

Suitsujuustu kreemsupp osutus ... nokuidasöelda ... maitsvalt igavaks. Kreemine ja tihe, tuntavalt suitsujuustune, kuid kogu seda kausitäit sisse kühveldada muutus lihtsalt poole pealt tüütuks. Aga kuna ma pole ei-tea-kui-ammu suitsujuustuga kokku puutunud, siis sain siis vähemalt idee mõne kastme tegemiseks.

Kebabiks nimetatav hakkliharull oli täitsa hea. Mingit valmismaitseainesegu (Santa Maria provansaali?) oli sinna korralikult uhatud, nii et ürdine maitseküllus muutus tsipa mõrkjakski, kuid oli siiski maitsev ja mahlane. Köögiviljad --- noh lihtsalt see valmis külmutatud segu, milles leidub nii brokkoli käharaid jublakaid kui sukhruherne liistakaid, kollasest ja punasest porgandist rääkimata. Liiiga kaua soojas ligunenud, kuid söödavad. Tilgake maitsetut jahukastet ei rikkunud ega parandanud sega pilti. Kuid pimesi lisandiks võetud sibulad osutusi maitsvateks särtsakateks marineeritud punase salatisibula kettakesteks, mis päästsid päeva.

Kokkuvõtteks - põhjust pöidlaid kergitada väga pole. Supipöial haigutab igavusest, kuid jääb siivsalt horisontaali. Praepöial kõigub üles-alla, jäädes samamoodi horisontaali lähedale. Oleks sama toidu saanud restoranis, ütleks halvasti. Kuid suvalises nurgataguses keldriasutuses, mis pakub vaid 8.-15.00 hommiku- ja lõunasööke ... noh selles kontekstis tsiteerime klassikuid "pole paha!"