Kohvik Muna (Narvas)

Minna kell 12 tutvuma õppehoone all oleva toidukohaga pole kõige mõistlikum mõte maailmas. Aga näe, nii juhtus.

Narva kolledži õppehoone on üks ilmatu vahva jurakas. Kes seda pole näinud, soovitan ainuüksi tolle kentsakalt võluva arhitektuurse ime pärast piirilinna väisata. Katus viltu peas nagu purjus korporandi tekkel, kehastab see hoone ehedamail moel mõtet "tempel mällu". Antud juhul küll näkku, maja näkku.

Novat, kui olete majja sisenemiseks suutnud õige ukse tuvastada ja seejärel läbi lahedalt vildaka suursaali vasakule alla ära läinud, siis oletegi kohal. Munas.

Loengute vahelise hetke tõttu on koht üsna umbselt täis ja elavas järjekorras leti ees tuleb õige jupp aega oodata. Õnneks piirdub enamik päevapakkumistega, mis visatakse kiirkühvliga naha vahele, seetõttu vabanevad lauad üsna kiirelt.

Tellimise juurde esitatakse küsimus, mis esmalt mõjub kummaliselt - kas soovite neid toite korraga? Et mismõttes ma tahan suppi ja praadi korraga lauda? Aga siis jõuab kohale ahhaa-hetk - õige, ma olen ju õppehoones, siis on inimestel söömisega kiire taga.

Esimeseks tellin "Hirveliha guljaš- supp taignamütsiga" (7.50 EUR). Selle saabumine võtab aega 20 minutit, kuid vähemalt esmamuljelt on ooteaeg igati õigustatud - supikaussi katab krõbeda juustuse koorikuga taignakiht.

Aaaaaga siis saabub üllatus - see kaaneke on peal lahtiselt! Eee, see suur et ... noh neid variante on ju ikka kohata, kus supike kaetakse taignakihiga ja küpsetatakse niimoodi ahjus üheskoos ära. Et siis sööja murrab end läbi krõmpsuva kaane ja kõik mis sellest pudiseb, satub otse supi sisse. Et nüüd mismoodi siis menetleda seda taldrikusuurust leht-taigna latakat ilma et pool lauda oleks täis lendlevaid krõbedaid-rasvaseid taignaliistakaid? Ilmselgelt ei saa seda teha otse supi peal, selleks tuleb kuskilt hankida omaette taldrik!

Njah nüüd kui laua pealt on kolmel korralt püüdliku talupojana ebemed kokku korjatud ja magus (?!?) taignakiht ära maitstud, jõuab ka supi endaga tutvuda. Magusakas paprikane leem sisaldab ohtralt peenelt hakitud ja kenasti pehmeks podisenud hirvelihatükikesi, sama peeneid porgandi-kartuli-paprikakuubikuid. Maitsepilt on selline leeeeeebe, no kohe väga leebe ja ümar nagu hea hoidjatädi lasteaiast, kellest sa hiljem mitte muhvigi ei mäleta peale selle et "hea oli".

Teiseks roaks võtsin "Grillitud forell muna- tartar kastme ja kapparitega peedirisottoga" (14.-EUR). Praad saabub kohale 40 minutit peale tellimuse sisseandmist, kuid see on täiesti OK ajastus. Supp on kenasti söödud ja väike paus jääb ka vahele, nii et mitte-kiirustav sööja saab hetke mõnuleda kui kobras, kes on korraks oma tammi peal puhkama jäänud ja kissis silmadega päikese poole vaatab.

Matsakas krõbe lõhetükk ... on nagu matsakas krõbe lõhetükk ikka. No mis üllatust siin niiväga ikka olla saab, kuid mind huvitasidki siinjuures rohkem need lisandid. Ja need olid tõepoolest mõnusalt eristuvad ja meeldivad! Kilkavpunane risoto oli nagu kord ja kohus kreemine ... noh ja mõistagi lustakalt ning magusalt peedine. Lahe kombo, kuhu sobisid kenasti ka mõned kapparikesed oma hapukas-vürtsika nüansiga. Kõige meeldejäävam tegelane oli aga see mädarõikane munasalat kapparitega, mida miskipärast nimetati "munatartar". Kahjuks oli seda toidu kõige paremat osa napp lusikatäieke.

Kokkuvõtteks võib öelda, et suhteliselt sünnis kohake. Supipöial jääb küll kuhugi poolenisti röötsakile, sest vaimustuda pole millestki ja petukas taignakaanega tegi veidi tuska. Praepöial aga vinnab end horisondist veidi kõrgemale, seda eelkõige asutuse nimega haakuva muna-lisandi tõttu. Kas ma seda puhvetit soovitan? Nii ja naa. Maitseelamuse jahtijal pole neid konkreetseid toite väga mõtet proovima minna. Aga et ühe õppehoone all odavtoitude kõrval viitsitakse edevamat kokakunsti harrastada, on kiiduväärt siiski.