Lähenen sellele puhvetile augustikuise teisipäeva õhtul ning näen, et terassi enamik laudu on tuugalt rahvast täis. Sestap otsustan vaatamata soojale suveõhtule minna istuda sisse, kuhugi leti lähedusse ja selgub, et see otsus oli ainuõige. Personalil oli käed-jalad tööd täis ning vahepeal üksi kogu seltskonna eest hoolitsema jäänud miniatuurne naisterahvas surises kiirkõnnil ringi kapata nagu Duracelli jänes.
Leti kõrvale istununa jõudsin ma näha umbes kolmel-neljal korral keravälguna endast mööda surisemist, kui proua jõudis naeratades minulegi menüü ulatada. Kuna olin aga varem juba veebist valiku teinud, siis teatasin selle ilma menüü kaasi avamata ja sain vastu veel ühe naeratuse.
Esimeses ehk supivalikuks oli küll neli rida, kuid minu jaoks vaid üks. Kui loendis on kaks püreesuppi, Tom Kha ja seljanka, siis ma valin teadagi mille. Seljankaloog noh (3.00 seekord).
Vaid 7 minutit peale tellimust tuuakse minuni keraamiline, kaanega kaetud potikene ja leivakorv. Korvi kõrval olev hapukas-ürdine toorjuustune määrdeke oli kenake, kuid ei ka midagi kõneväärset.
Suptšik ise oli aga oi-vai kui kõnevääriline! Julgelt happelise ja magususe ülapiiridel mängiv tihke leemeke kõditas mõnusalt maitsemeeli. Supp ise koosnes pea eranditult lihasest kraamist – peeneks kiuks laiali lagunenud sea- ja kanalihast ning ülipeenelt hakitud vorstist-singist. Noh ja hapukurk ja sibil ning tomatiollus. Lihtne, aga oi-kui-hea! Mustade oliivide seibid ja hapukoor ... ehhh ... no miks see kooreke peab otse supis olema nagu metssiga kartulipõllul? Kõrval serveerimine oleks nii nägusam kui ka kundesõbralikum ju, kas ei?
Teise roana valisin esimesena praadide nimistusse pandud: „Tsaari talleliha kauboi kartuliga“ (12.-eur). Noooo ma tahaks näha, mida õukonna-kõlbulikku siis selle nime all pakutakse?
Selle roa saabumiseks kulus 25 minutit stardist lugedes, mis on tsaari-väärilise toidu jaoks ju täpes, või mis? Noh vähemalt aroom oli küll super-puper – ürdine soojus paitas mõnusalt sõõrmeid.
Tõsi küll roog ise oli korrus madalam kui ootuste tornike. Peategelane ehk lambatükike oli nõõõksa palju küpsenud. Jah mahlane, kuid juba pisut kummistuva struktuuriga. Alamaitsestatud, kuigi see pole patt omaette, sest vähemalt nii lõhnalt kui maitselt oli ta selgelt lammas.
Rosmariinipurused „kauboikartulid“ ehk mundris värske kartuli veerandikud jätsid mu külmaks. Punane sibul ja tomat on suurepärane kombo, kuid võinuks olla mingit õlikastet näinud. Ürdine koorekaste oleks ilmselt rõõmustanud kartulisöödikut, kes ma aga pole.
Kokkuvõte seekord leebelt positiivne. Supipöial on üsnagi püsti – see seljankalahendus oli nii huvitav kui ka meeldiv. Praepöial jääb aga kuhugi horisondi tasemele pidama – kui julgete nimetada toitu tsaarivääriliseks, siis palun pakkuge ka midagi erilist! Aga teenendaja-proua vapruse ja suutlikkuse eest jätkuvalt naeratada vaatamata hullumeelsele töötempole tahan ma seda kohta ikkagi soovitada.
No comments:
Post a Comment