Astun teisipäeva õhtupoolikul hoovi ja valin hõredalt täidetud laudadest ühe seina-äärse. Mõne aja jooksul selgub, et see polnud päris hea valik, sest kogu hoovi vallutada üritav varblaste armas röövlibande tuiskas aeg-ajalt minu pea kohale vihmaveerenni äärele istuma ja puistas sealt head-paremat lauale ning krae vahele :)
Kui see nunnu hetk kõrvale jätta, siis edasine polnud kuigi nunnu. Ma tean, et mul on aega täpselt tund. Esimesed viis minutit istun ja vahin varblasi, kuid hoovis pole märkigi personalist. Lähen ruumi sisse ja küsin, et kas pean letist tellima? „Ei-ei, hoovis on omaette inimene selleks!“
Istun järgmised viis minutit sama targalt edasi, siis kolksatab kuskil uks ja ilmubki piiga ... kes aga võtab esimesena ette minust veelgi rahutumaks muutunud laua. Nii et tellimuse saan sisse anda alles 15 minutit peale kohalejõudmist ning asi pole liigses külastajate-tulvas!
Kuna suppe on täpselt üks tükk valikus (oehh!), siis valingi selle. Pastinaagikreemsupp (6.-EUR). No öelge mulle, armas rahvas, kas te kodus sooviks süüa ka ainult püreestatud toitu? Ei? Kuid miks te siis arvate, et see on nüüd SEE parim asi, mida restoranis pakkuda? Aga olgu, vaatame siis mida see köök oskab meie ühest alahinnatumast juurikast teha. Pastinaak on väärt nähtus, aga kasutada teda väga ei mõisteta-taheta enamasti.
Tellimise hetkest mõõdetuna 15 minuti pärast tuuaksegi vägagi efektselt vormistatud kausike. Pastinaagi kooreribasid pole mitte ära visatud, vaid need on läbi ahju (või friti?) lastud ning tekkinud kuldpruunidest ribadest vormistatud lahe varesepesa. Selle all murulaugu rohelise kräbu all väsind-kollane püree ja punakas-pruun praepuru. Visuaalne pool on teostatud 5+ tasemel!
Alustame põhjast ehk püreest – see on ... eee ... puder. Paks ja kreemine puder, mitte supp. Üli-intensiivselt pastinaagine, kohe lausa kontsentraadina mõjuv! Krõbeduse ja nätskuse piirimail balanseerivad ribad lisavad sellele kontsentraadile veel täiendava kihi, nii et kokku saab pastinaak kuubis. Pähkline praepuru on ehk küll ülemäära soolane, aga sobib veidigi tasakaalustamaks seda ülitihedat ja veidi ühekülgset põhitooni. Aga üldmulje on siiski rubriigist „huvitav“ ning seda pigem heas mõttes.
Praena valisin lakoonilise nimega „Seakülg“ (13.-EUR), mida muuseas e-menüüs polegi olemas, kuid jäi pabermenüüst esimesena silma. Tellimusest võttes 25 minutiga on seegi lauas ja visuaalne pool on jällegi igati restoranilik! Ühe elemendina jäi silma ka siin roas kasutatud praepuru, kuid ega see kordus pole patt, eriti kui maitse on meeldiv.
Seakülg oli pikalt-pikalt haududa saanud, ülipehme ja kaetud lausa želeetaolisesks muutunud efektselt kobrutava-karamelliseerunud kamaraga. Singiribakeses küpsetatud kartul niiiiiii kreemikas-pehmeke, et tekkis lausa küsimus, et ega pole tegu kartulipüreega – väga efektne ja maitsev tornike igatahes. Roheline mündine kastmejärv lisas nii värvi- kui maitseilu. Peamine üllataja oli aga omaette kuhilake, milles praepuru all leidusid pool-krõmpsjad suvikõrvitsatükid ja siis veel miski, mida ma pidasin marineeritud pirnideks. Palusin piigal seda köögist üle küsida ning sain vastuseks, et olla siiski õunad – igatahes oli see kogu toidukorra pärl, mis pani köögi vastu lugupidamist tundma!
Kokkuvõte seekord mitmetine. Kui algne veniv madalstart tekitas pisut trotsi, siis lõpuks tõusin lauast positiivse elamuse võrra rikkamana – ning see on ju ometigi see, mida me restoranidest otsimas käimegi! Supipöial on küll veidi kahtlevalt, kuid siiski püstipoole. Praepöial aga tõuseb lauast ning lehvitab tänulikult köögiaknasse! Seda puhvetit mõistan mina soovitada küll.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment