Pirukas on üks tore loom, enamasti siuke soe ja sõbralik. Maitsva täidisega ja puha. Ainult et üks häda neil on küljes, mille tõttu ma enamasti nende poole isegi ei vaata - et seda va saia on palju ja täidist vähe. A mina saia ei taha. Maitsvat täidisekest piruka seest koukida ja siis sai ära visata oleks kah nagu narr.
Aga kes see ütles, et pirukaid peab paksu saiakäki sees küpsetama? No kesse ütles? Einoh ma saan aru, et tainas ei maksa tuhkagi ja iga piirakategija tahab sulle eelkõige just seda müüa. Täidis on rohkem nii ussikeseks konksu otsas. Antud juhul siis konksu sees. Või noh, saate aru küll.
Pirukapettuseks on välja mõeldu lavašš. Sihuke õhuke taignast käterätik. Päris iga pirukat sellega vist järgi ei tee, aga mõnda küll.
Mina võtsin alustuseks kartuli, hakkisin nii umbes salatikuubiku suuruselt ja viskasin pannile praadima. Teisele pannile suvikõrvitsa samamoodi hakituna kuumlema. Eraldi lihtsalt selleks, et kokkupuude panni pinnaga oleks suurem ja toimuks praadimine, mitte hautamine. Iga saabas ju teab, et kasvõi pisut praetud kartul on parem kui hautatud.
Kui kartul on paaegu valmis, kallad pannitäied kokku ja lisad sutsu piima. Niipalju, et pisut hauduks, aga piisavalt vähe, et tulemus ei tuleks vedel. Lisad meelepärased ürdid-piprad-soolad. Viimasel hetkel riivid sisse veidi kõvemat juustu. Tsutt-tsutt. Kuhil meelepärast maitsemuru. Tambid pudruks. Aga kõik need piimad-juustud peavadki olema lisatud sellise loogikaga, et see kartulipudru jääks tihke ja nätske, mitte vedel ja voolav. Sest et vaata täidisena läheb ta lõpuks ja siiski omamoodi lahtise toru, mitte kinnise pärispiruka sisse.
Väike maitsestamis-soovitus. Maitseid uha julgelt, palju julgemalt kui sa paneks tavaliselt kardulapudru sisse. Asi selles, et see va lavašš, ükskõik kui õhuke ta ka poleks, on ikkagi mage ja tõmbab üldise maitsenivoo korruse võrra allapoole!
Nonii, nüüd võtad selle toru. Käterätiku. Lavašši noh. Laotad lauale, mäkerdad servakesse riba täidist ja keerad servakese üle selle. Lõikad vajamineva riba lahti (mingit erilist ülekatet pole vaja, napilt pool sentimeetrikest ehk). Eraldad saadud toru ülejäänud lavašši küljest, lõikad rulli neljaks jupiks ja paned ahjupannile.
Lõpuks pintseldad kõik rull-pirukad munaga üle, riputad soovi korral linaseemneid või muud seesamit peale ja lükkad eelkuumutatud ahju. 15 minutiks. Sest ega nad väga ju küpsema ei pea, kõik kena valmis värk. Vaja lihtsalt veidi kenat koorikukest saada, rohkem nii ilu pärast, mõistad noh?
Minul kulus ära:
- 5-6 väheldast kartulit
- 1 keskmine suvikõrvits
- kaks tilka õli ja kaks tükikest võid (kummalegi pannile praadimiseks)
- supilusika jagu riivjuustu
- supilusika jagu meelepärast hakitud maitsemuru
- sool-pipar
- täistera lavašš
- lahtiklopitud toores muna pintseltsamiseks
- näpuotsaga seemneid dekooriks
Ajakulu: tsipa üle poole tunni (15 min ettevalmistused, 15 min küspetus). Maksumus: 3-4 eurot (pool sellest maksab lavašš). Tulemus: plaaditäis torupirukaid. Kui mõnikord retsepte lõpetatakse sõnadega: "serveerida selle-ja-sellega", siis siin on parim osa see, et serveerima ei pea. Rõhuga sõnal "üleüldse". Jätad nad köögilauale ja tagasi tulles eemaldad laualt tühja taldriku.
No comments:
Post a Comment