Ausalt öeldes oli mul selle asutuse külastamise suhtes tugev eelarvamus. Noh esiteks on tegu hotelli all oleva söögikohaga ning reeglina on need ühed kõige laisemad köögid, kuna ei pea pingutama kundede meelehea pärast. Ööbijad tulevad ja tarbivad oma hommikusöögi nime all pakutava ära nii ehk naa. Teiseks olid minu kõrvu jõudnud mitmed ohked stiilis: „no sinna nüüd küll pole mõtet minna“. Aga olgu juba alustuseks öeldud – on ikka mõtet küll!
Kandiline valge ruum stiilimääratlusega „evroremont“. Sööklalik sisseseade – et võtad oma kandiku ja lased leti tagant endale taldrikuid ulatada. Kriidiga seinale kribatud menüü, millest eestikeelne ei kehti, sest seda pole keegi uuendanud. Meeleolukas sissejuhatus, kas pole?
Hindadega on seekord keeruline, sest kogu hinnastamine käib jupikeste järgi ja seetõttu annan ma lõpus teada vaid üldsumma.
Selle köögikultuuriruumi eripärade tõttu käib esimese ja eraldi käiguna salat. Just, salatit ei lisata suurele taldrikule koos põhiroaga, vaid serveeritakse ja süüakse omaette käiguna. Võtsin lusikajagu kolm kuhjakest. Õline heeringasalat kahte sorti sibulaga ja rosepipraga maitses suurepäraselt. Porgandisalat kreekapähkli ja majoneesiga – põnev ja magusapoolne krõmpsutis. Vaid nö värske salat kurgist, tomatist ja paprikast oli närtsinud ja ebahuvitav.
Supikesena tuli väheldases tassis kapsasupp – hapukas-magusakas, kodune ja lihtne, kuid täiesti maitsev. Ei saanudki aru, kas selle hapuka fooni andis värskelt hapendatud kapsas või hapukurgitükikesed ja selle vedelik, aga üldmulje oli igatahes hea.
Praena tellisin „Sealiha singiga“, mille juurde kõlas sobival praekartul kukeseentega. Noh arvestades minu külmust kartuli kui ballasti suhtes kõlab see kummalise valikuna, aga lootsin et saan maitsvad kukekad välja nokkida ... aga ei nokkinud ma midagi! Peente kangikestena lõigatud ning ohtra õliga läbipraetud kartulid lõid lahti mingi nostalgiavärava ning koos rikkaliku seenelisandiga oli see kraam nii maitsev, et pistsin praktiliselt kõik nahka :)
Sealiha singiga osutus olevat ... sealiha singi ja juustuga. Einoh muidugi, kesse siis siin köögiruumis sealiha ilma juustuta serveerib, eks ole! Noh ega see mingi maitseplahvatus küll polnud, kuid oma kodusel moel oli seegi mõnus ja parajalt pehme suutäis haugata. Ainuke kehva moment oli see, et olin lasknud prae peale kallata külma küüslaugu kastet – see kraam oli väsinud ja mõrkjalt eimidagiütlev.
Kuidas siis kokku hinnata seda seitsmest komponendist koosnevat söögikorda (kolm salatit, supp, liha, kartul ja kaste)? Teeme nii, et ma jätan seekord supi- ja praepöidla kõrvale ja võtan hindamiseks teise meetodi appi. Seitsmest maitsest viis olid head või isegi väga head, seega üldmulje üsnagi positiivne. Kui siia juurde lisada kentsakas segu eelarvamusest, kohmakast esmamuljest (segadus menüü osas) ja hinnast (kõik kokku 8.25 EUR, mis Narva tingimustes pole just ülemäära odav lõuna), siis ... mina soovitan igaühel minna ja see koht ise üle vaadata. Paneelmajade hallis ümbruses, kaubakeskuse taguses linnanurgas on üks kummaline nägemus Euroopast. „Это Нарва, детка!“ (See on Narva, kullake!)
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment