Gioventu (Narva-Jõesuu)

Narva-Jõesuu on üks omamoodi õnnelik kohake – imeline kombinatsioon ülipikast rannast ja otse selle kõrval kasvavast maitsva õhuga männimetsast on siia toonud päris palju puhkepesakesi. Iga pesa juurde kuulub ka köögike, mille külge kasvab puhvetike nagu roosinupuke kibuvitsa külge. Või noh umbes midagi sellist, kui te nüüd aru saite :) Igatahes – peamine on see, et neid asutusi on ilmselgelt rohkem kui mõnetuhande elanikuga asum ise vajab ... see võimaldaks oletada toredat konkurentsi ja iga köögi pingutusi tasemel olemiseks.

Üks puhvetike kannab itaaliapärast nime Gioventu, mille menüü kannabki siis vastavat pasta-pitsa-pitserit. Aga õnneks leidub muudki, mis minusugust meelitab nina taldrikusse toppima.

Esimeseks roaks valisin nelja supikese hulgast midagi maitselubavat: „Vürtsikas tomatisupp pardiliha ja krutoonidega“ (5.50 EUR). Selle ootel nautisin terrassiaknast läbi metsaribakese avanevat vaadet tagaplaanil aimduvale merele ja hingasin avali aknast sissehoovavat varasügise lõhna.

Vahepeal toodi lauda leivakorvike, milles õhkasid sooja kohapeal küpsetatud hallist täisterajahust küpset ciabatta-viilakad. Koos soolaka toorjuustuga kena sissejuhatus, kas pole?

Kümme minutit peale tellimust jõudiski kohale supike, mille esmane välimus pani pisut õlgu kehitama. Kausitäis tomatipüreed, mille keskel samast hallist ciabattast krutoonikuhil. Täistera-jahutooted on kindlasti tervislikud, kuid esteetika mõttes oleks heledamad kuubikud kaunima kontrasti loonud. Aga olgu selle välimusega kuidas on, vaatame kuidas maitsemeeltega kontakt saadakse.

Paraku läheb edasi umbes sama hallilt nagu alustati. Lubatud vürtsikust pole kuskilt võtta, pardiliha leidub leemes veelgi vähem. See kausitäis jääb minust enamuses puutumata – süüa lusikas lusika järel maitsevaest tomatiködi saiatükkidega ei paku mingit pinget. Igav.

Teise roaga läheb alustuseks veelgi halvemini. Ausalt öeldes oli peamine motiiv siia tulemiseks e-menüüs välja lubatud vasikamaks seenekastmega, aga seda ei olnud. Ettekandja kiirkorras ettevuristatud vabandus „me juba mitu nädalat ootame maksa ja ei tooda seda“ kõlab ausalt öeldes veidralt – tegemist pole ju mingi ülemerelise haruldusega, mida kuskilt võtta pole. Seejärel üritasin tellida itaaliapärast rooga „Arnacini“, kuid ka seda polnud võimalik saada. Oehh.

Lõpuks valisin kentsaka kõlaga „Supreme-kana suitsujuustukastmega“ (12.50 EUR), lisandite hulgast kõrvale „Grillitud köögiviljad pestoga“. Toidu saabumiseks läks aega 25 minutit, õnneks pani see taldrik vähemalt välimusega naeratama. Kaunis vormistus on ju vähemalt pool elamusest, kas pole?

Toidu põhiosa ehk kana rinnafilee koos õlatükiga kõlab ju iseenesest igavana, kuid see juustukastmeke lisas mõnusa lisakihi ja andis põhjuse rahuloluks. Grillitud paprika-zukkini tükkidele kunstipäraselt nõristatud pesto oli suisa väga hea, piiniapähklite iseloomukas mekk lisas kenakest pikantsust. Silma- ja maitsemõnu pakkus ka omapärane segu rohelistest (soja?)ubadest ja marineeritud tillukestest kollastest ja punastest maguspiprakestest.

Kokkuvõte seekord kolmetine. Esiteks - varustusprobleemide taha pugemine on väga nõrk argument, mitte pakkumaks seda, mis menüüs kirjas. Teiseks – supipöial haigutab laia lõuaga ja laseb end lönti, igavus on viimane asi mida resto-toidust ootaks. Kolmas element ehk praepöial on aga seevastu suhteliselt püsti, sest vaatamata algsele narritamisele on lõpuks lauda jõudnud praad siiski üsna kenake. Kas ma aga seda puhvetit soovitan? Eraldi kohalesõitmist see ei vääri, kuid kohapeal olles võite sisse astuda, küsimaks, et kas nad ikka pakuvad seda mida lubavad?s


---

lugu ilmus siin