Lehe kohvik (Pärnu)

Lehe kohvik on üks neid väheseid Pärnu puhveteid, mis saab öelda, et ta on samas kohas ja sama nime all töötanud juba aastakümneid. Mõistagi on selle aja jooksul toimunud muudatusi ning nüüd hiljuti läbitud „totaalne muutumine“ (nagu kirjutatakse vastavas leheloos) tuletas meelde, et sinna majja ma polegi veel oma pöidlaid torganud. Ega’s midagi, tuleb kohale minna!

Suvehooaeg on läbi, rannarajooni pargid üsna inimtühjad, kuid ilmselt kirjeldatud muudatuste ja kirjatüki mõjul pole pargiäärses kohvikus küll mitte külastajate tulv, kuid siiski mõningal määral inimesi (suisa ligi 10), kes minu külastuse ajal kohal istuvad või läbi astuvad. Leheloos mainitud lauateenendust siiski ei ole, tuleb ise leti juurde astuda ja tellimus sisse anda – aga no see nüüd ka mõni mõis, eksju.

Paarikümne minutise ooteaja järel aga ilmnes esimene probleem. Lauda toodi ... tadaaaaa ... mõlemad tellitud road. Korraga! Miks? Miks on see justnimelt Pärnus korduma kippuv viga?

Ma saaksin sellest veel aru, kui apsakas juhtuks suvisel tipphooajal, kus personalil tuli takus ja ei jõuta klientidele rohkem tähelepanu pöörata kui hädavajalik. Või kui tellimuse võtjaks ja lauda toojaks oleks kaks eri inimest. See ei õigustaks hooletust ja hoolimatust, kuid vähemalt selgitaks asja. Praegu aga nägi tellimuse võtja, et ma tulin üksi, tellisin üksi, istusin tema nina ees olevasse lauda üksi ... ja ikkagi toob ta lauda korraga kaks toitu! Mis ma olen mingi hiromant või, et mul on kaks suud, millesse korraga mõlemat sisse ahmida? Seletan juba ei tea kui mitmendat korda lahti, miks selline käitumine on vale – esiteks näitab see lihtsalt (mõtte-)laiskust (stiilis „ah ma ei viitsi kaks korda käia“) ja hoolimatust, teiseks sunnib klienti sööma juba jahtunud toitu („ah käib talle nii küll“).

Aga olgu, asume nüüd siis toidu kallale. „Mereannisupp. Hooajalised köögiviljad / ahven / forell /krevetid /vutimuna“ (7.-EUR). Veidi kahkja leeme pinnal hõljuvad lillad võrsed, roheline muruhake ja vutimunad annavad kena visuaali. Tugevalt kalane aroom lubab head ja sügavat maitset. Esimene lusikatäis aga ... õfffff kui soolane! Tõsi küll, see maitsefoon soola taga on ju meeldivalt paika tuunitud, on nii köögiviljast magusat kui ka vähest vürtsi lisaks kalalisele mekile, kuid sool käib tugevalt üle. Nokin valge ja punase kala tükid, kahte mõõtu krevetid ja ühe väheldase karbikese leemest välja, peenelt ribastatud köögiviljad peale selle, kuid vaatamata sellele et olen paadunud supisõber, jääb ligi pool soolaleemest minust sinna taldrikusse alles.

Enne teise käigu kirjeldamist kaks vahedetailikest. Esiteks levinud kombest, et supi juurde tuuakse tavaliselt vaikimisi ka mingi leivapaluke, olgu siis määrdevõiga või ilma, pole siin majas kuuldud. Noh mis ikka, nende valik. Teiseks see, et peale supikausi eemalelükkamist ja prae kallale asumist ei suvatse minu lauast möödunud klienditeenendaja kaussi ära viia, rääkimata viisakusküsimuse esitamisest. Kah valik.

„Lammas. Lambakotlet / kartuli- ja kaalikapüree / minibrokoli / nuikapsas / bearnaisekaste“ (16.-EUR). Visuaalne pool toidust on kaunike – moodsal moel pikipoolitatud beebiporgand ja brokkolike koos juba tuttavate lillade võrsete kuhilaga ja asjakohase kompositsiooniga annavad kena mulje.

Roa meeldivaim osa oli viimasena kirjas olev kaste. Tõsi küll, bearnaise kaste peaks küll olema helekollane, siinses versioonis on aga miskipärast üsna tume pruun, kuid see pole oluline, sest tõepoolest meeldivalt ürdine ja maitseküllane sooritus teeb keelele pai.

Kotlet on kenasti mahlane, peale lahtilõikamist ja kahvliga survestamist on see ilusalt voolava lihamahla pilt kenake vaadata. Maitse aga ... njah, selgub et supi soolasus pole siin majas juhuslik, ka see kotlet ei maitse mitte lamba, vaid soola järgi. Selle foonil tundub kaalika-kartulipüree leebe ja isegi maitsetuna, kuid vähemalt tasakaalustab soola halastamatut survet.

Alles peale puhvetist lahkumist umbes kahe-kolmeminutise jalutuskäigu järel taandub soolane üldmulje niivõrd, et keelele ilmneb spetsiifiline lambalihamaitse, mis mulle ju nii väga meeldib. Kahju aga, et see oli soolaümbriku sisse peidetud.

Kokkuvõte tuleb nukker. Supipöial kiidab kalasupi hoidmise eest valikus – seda ei tee just paljud – kuid jääb soolasurve tõttu horisondist nõks allapoole. Praepöial kerkiks ju kastme maitsekülluse võrra üsna üles, kuid ka siin on soola-ankur seda takistamas. Teenendusvead panevad üldmuljele aga päris põõna. Seda puhvetit mina selle konkreetse külastuse põhjal soovitada ei saa. Suisa kahju kohe. Kuid küllap elab aastakümneid endale head renomeed üles ehitanud asutus ka selle arvamuse üle.

---

lugu ilmus siin

Simple Resto (Tallinn)

Minu seisukohalt väga edukas kohas – Kuku raadio stuudiost ERR raadiomajja suundudes otse tee peal – on üritatud juba mitut toidukohta pidada, nüüd on selles kohas Simple Resto. Paraku koosnes seekordne külastus tajuhäirete kogumiks, mis paneb kahtlema, et kas ka see üritus püsima jääb.

Mingit välireklaami silma ei jäänud (noh kasvõi tagasihoidlikku harkjalga tänaval), kuid pilk uksele kinnitab, et see koht peaks lahti olema. Kella kümnest neljani. Restoran? Kümnest neljani ja resto? Noh olgu.

Olgu küsimus tumedates klaasides või milleski muus, igatahes väljast ei jää mingit kutsuvat muljet. Esimene katse ust avada annab tunde, et see on vist lukus ... või siis mitte? Aaaaa, lihtsalt TUGEVALT tuleb tõmmata. Sees valitsev hämarus ja inimtühjus paneb küsima leti tagant püsti tõusnud piiga käest: „kas te olete ikka avatud?“ Jaatava vastuse peale astun edasi ja imestan – kell on üks, lõunasööjaid peaks olema ju ometigi ... aga näe ei ühe hingelistki!

Lühike menüü seinal ning ainumas supp selles. Noh olgu, õnnelik sellegi üle. „Kana-nuudli supp“ (4.20). „Supi saate võtta sealt“, viipab kerge aktsendikesega armsa olekuga neidis. Umhhh ... sellist olukorda pole minu söömarikogemuses vist olnudki, kui mind saadetakse buffee-letis oleva sisuliselt tühja supilähkri juurde. Noh olgu, kulbiga kaapides saan veidi hõredaid jääke, kuid imestan ennast kringliks, et kuidas kella ühest on selline pilt ... mida nad siis edasi teevad? Kas kuskil keeb uus supilaar?

Aga olgu, kogus pole oluline, maitse on põhiline, onju. Einoh, viga ju pole. Leemeke on küll vesine, ilmselgelt puljongimaitseaine peale ehitatud, kuid siiski meeldiv. Mõned hõredad nuudlid, kartulitükid ja lihakübemed – pole neilgi otse häda.

Praena küsin „Veiseliha kotletid kreemjas sinepikastmes“ (7.50) ja kuulen küsimust: „mida kõrvale?“ Ahh et mida pakute? „Kartul, riis, tatar!“

Aga kas saan neid mitte võtta, selle asemel salatit rohkem? „Oi aga salat on hinna sees, siis ma ikka soovitan ... “

Aga kui ma ei soovi? „Noh olgu“. Ja jällegi osundatakse buffe-leti poole, et salatit saab võtta sealt.

Samal hetkel kui oma supipäraga maha istun, tuuakse ka „praad“ – kaks mõõdukat lihapalli, ülekallatud valge kastmega. Ehh. Resto. Onju? Lähen ja hakkan sinna siis mingit salatit juurde otsima ... ja leian sisuliselt tühjad kausid. Olgu, mõned kurgi-, tomati- ja jääsalati tükid saan endale taldrikusse tõsta. See, et need olid maitsestamata, tühja sellest. See aga, et jällegi kella-ühesel-ajal olid praktiliselt kõik lisandikausid tühjaks riisutud ... kas see ongi nägemus, et nii peaks uue kunde pilgu ees olema?

Aga teisest küljest jälle – teate mis, need lihapallid olid ju head! Veidi küüslaugused, veenvalt lihased, mõõdukalt mahlased, täitsa ponks värk! Ja see kaste, oiiiii kui hea see maitses! Sinepit poleks osanud selles kastmes ise, ilma hiljem kirja lugemata ära arvata, kuid maitsemeeled tõid naeratuse näole!

Kokkuvõte taaskord kolmetine. Supipöial näitab veidi horisondist kõrgemale – maitse oli ju hää. Praepöial leiab taskust kastmepöidla ja kiidab nii nagu oskab! Aga see kogemus, et keset päeva astud sisse inimtühja saali ja kohtud tühjakssöödud buffe-pakkumisega, see paneb pead raputama. Niimoodi ei peaks ikka olema, eriti kui veebilehel on kirjas „hubane A'la carte restoran“. Ei ole, no ei ole soovitamisvääriline kogemus.

---

lugu ilmus siin

Meie Gruusia (Tallinn)

Kas mõte plastriistade abil pappanumatest söömisest teid ei hirmuta? Kui ei, siis võite sisse kiigata Balti Jaama turul tegutsevasse puhvetisse Meie Gruusia.

Rõskel varasügisesel päeval rõõmustas asjaolu, et just minu sisse-astumise hetkel lahkus sealt ainus seesistuv kunde. No ausõna, välja ei oleks tahtnud tol hetkel istuda. Samas välilaua taga hatšapurit nokkivat välismaiste noorte seltskonda see ei seganud grammi võrdki – aga eks need olegi ealised iseärasused ja mugavusesoovid.

Peamiseks sisseastumise motivaatoriks oli menüüs leidunud hartšo (5.20) ning see osutus ka tõepoolest kohaletulemist väärivaks. Piisavalt rammus, riisi ja liharohke, ürdine, aromaatne, adžikaga veidi tulitavaks tuunitud, kuum ja hingesoojendav – täpselt see, mida rõskusepeletuseks vaja.

Teise käiguga olin alguses veidi hädas. Kuna tegemist on eelkõige pagarikojaga, nagu nad ennast positsioneerivad, siis mõistagi oli siin lademes erinevaid hatšapurisid, kubdarisid ja kõike muud, mida nad ebamääraselt „küpsetisteks“ nimetavad ... aga taignapõhised tooted on nad kõik nii ehk naa.

Kui ma siis küsisin ebamääraset, et „kas teil midagi praesarnast ka leiduks“, siis osutati väheldasele, kuid siiski olemasolevale valikule erinevatest komponentidest alates kartulipudrust kuni praemunadeni, mis kõik on müügis kaalukaubana. Ole aga mees ja vali endale meelepärane komplekt.

Noh mina siis võtsin kanaliha ja seente „kotleti“, hautatud köögiviljad ning ahjusküpsetatud lillkapsa, mille kokkukaalutud komplekt läks maksma umbes kümneka. See kotlet oli pisuke arusaamatus, kuna sisuliselt kujutas endast nõukogude veiderklassikat, kus liha peal on „seened“ ja juust üleküpsetatuna. Seened jutumärkides seetõttu et šampinjonid, onju. Aga maitse oli selline neutraal-OK, seega ei kurda.

Lillkapsas on mulle alati meele järgi olnud ning oli praegusel, ahjus üleküpsetatud kujul nüüdki. Paprika-baklažaani hautis magusavõitu kastmes oli täiesti söödav, aga ei enamat.

Kokkuvõte seekordse lühiteksti kohta on kolmetine. Supipöial on vägagi püsti, kui tahate teada, kuidas üks hea hartšo maitseb! Praepöial kerib ennast maitseigavusest rulli ja ütleb, et tal pole siin midagi kobiseda. Korraga tekkinud serveerimispöial aga protesteerib otsustavalt – müüge kaasa oma papp-taaras ja plastriistadega, aga kohapeal söövale kundele tuleks ikkagi normaalsed söögiriistad anda! Siinsamas turul kõrvalputkades osatakse seda teha, tuleks neilt õppida! Nii et kas soovitan? Ei ja jaa. Kohale minna ei maksa, kojutellimiseks on aga kraam seda väärt, eriti hartšo!

---

lugu ilmus siin

Kõrvitsa-juustu wräpp

Keeleinspektsioon saab ilmselt südari selle sõna "wräpp" peale. Aga teie saate aru, millest ma räägin, nii et see on OK :)

Kõrvitsakurnamise eesmärkidel proovisin teha ülalnimetatud asja. Et siis küpsetuspaberile kõigepealt kiht riivjuustu, siis veidi paksem kiht riivitud kõrvitsat ja peale veel kihike riivjuustu. 180 kraadi ja 15 minutit.

Lased maha jahtuda, paned peale mingi meele- või käepärase täidise, keerad rulli ja sööd ära. Jälle midagi toredalt teistsugust. Lihtne, onju :)

Jahuvabadus pole minu jaoks eesmärk omaette, aga meeldib lihtsalt niimoodi toiduga mängida. Pealegi saan ma oma süsivesikud ja suhkrud kuhjaga ühest teisest allikast kätte, millest ammutan mõnuga :D

Jahuvaba kõrvitsakeeks

Kui sinu kööki maandub kõrvits, muutub ka su pea kõrvitsaks, mõeldes kõrvitsamõtteid. Et no kuhu kõrvitsasse ma selle kõrvitsa pistan? Pajaroogadesse-kastmetesse-salatitesse muidugi, aga kuhu veel?

Kõrvitsakeeks tekkis ka mõttesse, aga kuna ma pole üldiselt ei magusa- ega saiasõber, siis pistsin nina kõrvits .... ptüi ... guuglisse ja küsisin nõu, et kuidas ja mida. Mingil veidral kombel algasid need kõik soovitusest kasutada kõrvitsapüreed. Noh olgu, ma saan aru, kui seda kasutada mitte-hooajal, aga isegi hooaegsed retseptid algasid soovitustega, et võta kõrvits, keeda, tee püreeks ja seal edasi.

Mina isetark aga mõtlesin, et mida kõrvitsat? No miks ma peaks teda ennem püreeks keetma? See kraam laguneb ju ise kuumutades laiali, nii et minge te kõik kah kõrvitsasse! Ja need ka, kes soovitavad nt munavalgeid ja -kollaseid eraldi vahustada ja siis jahustada ja suhkrustada!

Mina laiskloom uhasin siis köögikombaini kõhtu
- u 10 nätskekskuivatatud datlit
- teist samapalju samakoheldud viigimarja (need mõlemad siis suhkru asemel ja mõnumaitse andmiseks)
- tubli mehekämbla jagu kooritud-tükeldatud kõrvitsat (koos kõige selle pehme säsiosaga)
- neli keskmist muna
- u pool 80-grammisest pakist mandlijahust (et anda tulemusele veidi tugevamat struktuuri, aga selle võiks ilmselt asendada ka nt kookosjahuga)
- näpuotsajagu soola maitse tasakaalustamiseks
- supilusikajagu võid
- teelusikajagu küpsetuspulbrit

Saadud mudru läks õlitatud ja sellesama mandlijahuga üleraputatud vormi. Segasin nüüd sisse peotäie kõrvitsaseemneid ning pinnale raputasin musta seesami seemneid. Vorm kuumaõhuküpsetusse ja 160 kraadi juures 45 minutiks.

Vahepeal väike jalutuskäik ja koju tagasi jõudes on kõikjal maitsev lõhn nagu koduhaldja kaisutus. Tulemus hämmastas mind oma parima puuviljakeeksi olekuga - ning seda ilma suhkru ja jahu kasutamiseta! Järgmine kord panen vast ka rosinaid ja pähkleid, et seda va tahket massi rohkem oleks - küpsenud munavahu pehmus on küll tore, aga tahkem tekstuur on veenvam ja harjumuspärasem.

Romantic Garden Restoran (Narva-Jõesuu)

Seda linnakest on õnnistatud mitmeti. Vähe on selliseid paarituhande elanikuga asumeid, kus on nii palju majutus-asutusi, millest igaühe juurde kuulub ka vähemalt üks puhvet. Nooruse SPA juures on neid suisa mitu, üks nendest kannab ilusat, ehkki miskipärast võõrkeelset nime „Romantic Garden Restoran“.

Suur helge ja valgusküllane saal on minu sisseastumise hetkel inimtühi, kuigi taamal on näha, et valmistutakse maja asukate õhtusöögiks. Samas kui minusugune inimene-tänavalt sisse astub, siis leidub kohe ka ontlikult riides juurdeastuja, kes küsib igaks juhuks üle, et kas ma soovin tellida à la carte menüüst ning juhatab mind seejärel akna-alusesse ja väärikalt kaetud lauda, eemaldades sellelt „reserved“-märkme.

Kuna olen juba eelnevalt tutvunud veebimenüüga, siis heidan vaid põgusa pilgu laudatoodud paberversioonile, veendun et see langeb veebis olevaga kokku (see on kiiduväärt!) ja esitan kohe ka tellimuse.

Kuigi samal ajal hakkab saali valguma SPA-asukaid, siis on soliidse asutusena kohal ka piisavalt personali, et nii minu kui ka veel ühe teise laua istunud à la carte kundega tegeleda.

Kõigepealt toodi lauda lisaks tellitud veepudelile ka taldrik väga meeldivalt maitsva puuvilja-seemneleivaga ja soolakas-ürdise toorjuustukausikesega.

Jõuan mõnda aega imetleda vaadet läbi männisalu merele ning teha mõned pakilisemad sõnumi-vastused, kui u 15 minutise ooteaja järel saabub esimene käik – „Borš veiselihaga“ (10.-EUR). Ooooo, see on ilus ja kõneväärne saabumine! Minu ette asetatud efektses taldrikus paikneb alustuseks sama efektne ümmargune kettakujuline kuhjatis punapeedist tahkist, millele seejärel valati elegantsest hõbedasest peenetilalisest kannust juurde leemekest.

Ohhhh, kas teat KUI hea see oli, lisaks väljanägemisele ja serveerimisele ka veel maitse mõttes! Ehedalt ja maitsetihedalt peedine leem evis ka hõrku küüslaugust nüanssi. Magus-hapu peedine köögiviljasülem mõjus ehk suti liiga marineeritud peedi dominandiga, aga hei – kuidas siis üks peedisupp veel peaks maitsema? Isegi poolitatud vutimuna dekoorikuhila all oli kenasti peedimahlas marineerunud, nii et see kõik toimis borši luksus-kvintessentsina! Ahjaa. Loomaliha selles kulinaarses kunstiteoses oli kohaselt pehme ja samas struktuuri-loov, ehkki kaugeltki mitte dominant.

Teise käiguna tellisin „Vasikaliha steik düsesskartul ja seenekastmega“ (25.-EUR). Küpsusastme päringu peale (et kas medium või well-done) vastasin tavapäraselt „nii toorelt kui julgete pakkuda“. Kuna nägin, et küsijanna selle vastuse peale veidi tardus, siis kordasin seda soovi ka vene keeles, mille peale tardumus taandus ja järgnes selgitav küsimus: „aaa, et te tahate siis võimalikult värsket?“ ning minupoolne peanoogutus.

Kas nüüd siinkohal toimus mingi kommunikatsiooni/tõlkeviga või midagi muud, igatahes u 35 min peale tellimust saabunud õhuke vasikalihalõige vastas heal juhul kriteeriumile „medium“. St punase südamiku asemel oli see vaid mõõdukalt roosakas ja mitte kuigi mahlakas. Kuid see ei muuda ära asjaolu, et liha oli HÄSTI maitsestatud ning ka muud praetaldrikul olevad komponendid olid vägagi meeldivad. Juba ainuüksi taldrikuäärele värskelt jahvatatud piprapuru lisamine – aroomi mõttes pole ilmselt paremat kargusepahvakut.

Düšesskartulid ehk siis üleküpsetatud kartulipüree reljeefsed kuhilad on mõistagi dekoratiivne kõrgklassiline lisand. Grillitud köögiviljadest jättis parima mulje ilmset pisipeedike. Seenekaste oli aga kulinaarse maitsetiheduse Ferrari, kui mitte Rolls-Royce. Või siis vastupidi, sest ega ma autodest ei jaga muhvigi.

Igatahes kokkuvõte väga ja väga kiitev. Supipöial on läbi lae ulatuvalt püstine, praepöial veidi tagasihoidlikumalt samas suunas (liha küpsusaste ei vastanud ootustele). Aga igatahes ma soovitan seda puhvetit, igatahes!

---

lugu ilmus siin