Romantic Garden Restoran (Narva-Jõesuu)

Seda linnakest on õnnistatud mitmeti. Vähe on selliseid paarituhande elanikuga asumeid, kus on nii palju majutus-asutusi, millest igaühe juurde kuulub ka vähemalt üks puhvet. Nooruse SPA juures on neid suisa mitu, üks nendest kannab ilusat, ehkki miskipärast võõrkeelset nime „Romantic Garden Restoran“.

Suur helge ja valgusküllane saal on minu sisseastumise hetkel inimtühi, kuigi taamal on näha, et valmistutakse maja asukate õhtusöögiks. Samas kui minusugune inimene-tänavalt sisse astub, siis leidub kohe ka ontlikult riides juurdeastuja, kes küsib igaks juhuks üle, et kas ma soovin tellida à la carte menüüst ning juhatab mind seejärel akna-alusesse ja väärikalt kaetud lauda, eemaldades sellelt „reserved“-märkme.

Kuna olen juba eelnevalt tutvunud veebimenüüga, siis heidan vaid põgusa pilgu laudatoodud paberversioonile, veendun et see langeb veebis olevaga kokku (see on kiiduväärt!) ja esitan kohe ka tellimuse.

Kuigi samal ajal hakkab saali valguma SPA-asukaid, siis on soliidse asutusena kohal ka piisavalt personali, et nii minu kui ka veel ühe teise laua istunud à la carte kundega tegeleda.

Kõigepealt toodi lauda lisaks tellitud veepudelile ka taldrik väga meeldivalt maitsva puuvilja-seemneleivaga ja soolakas-ürdise toorjuustukausikesega.

Jõuan mõnda aega imetleda vaadet läbi männisalu merele ning teha mõned pakilisemad sõnumi-vastused, kui u 15 minutise ooteaja järel saabub esimene käik – „Borš veiselihaga“ (10.-EUR). Ooooo, see on ilus ja kõneväärne saabumine! Minu ette asetatud efektses taldrikus paikneb alustuseks sama efektne ümmargune kettakujuline kuhjatis punapeedist tahkist, millele seejärel valati elegantsest hõbedasest peenetilalisest kannust juurde leemekest.

Ohhhh, kas teat KUI hea see oli, lisaks väljanägemisele ja serveerimisele ka veel maitse mõttes! Ehedalt ja maitsetihedalt peedine leem evis ka hõrku küüslaugust nüanssi. Magus-hapu peedine köögiviljasülem mõjus ehk suti liiga marineeritud peedi dominandiga, aga hei – kuidas siis üks peedisupp veel peaks maitsema? Isegi poolitatud vutimuna dekoorikuhila all oli kenasti peedimahlas marineerunud, nii et see kõik toimis borši luksus-kvintessentsina! Ahjaa. Loomaliha selles kulinaarses kunstiteoses oli kohaselt pehme ja samas struktuuri-loov, ehkki kaugeltki mitte dominant.

Teise käiguna tellisin „Vasikaliha steik düsesskartul ja seenekastmega“ (25.-EUR). Küpsusastme päringu peale (et kas medium või well-done) vastasin tavapäraselt „nii toorelt kui julgete pakkuda“. Kuna nägin, et küsijanna selle vastuse peale veidi tardus, siis kordasin seda soovi ka vene keeles, mille peale tardumus taandus ja järgnes selgitav küsimus: „aaa, et te tahate siis võimalikult värsket?“ ning minupoolne peanoogutus.

Kas nüüd siinkohal toimus mingi kommunikatsiooni/tõlkeviga või midagi muud, igatahes u 35 min peale tellimust saabunud õhuke vasikalihalõige vastas heal juhul kriteeriumile „medium“. St punase südamiku asemel oli see vaid mõõdukalt roosakas ja mitte kuigi mahlakas. Kuid see ei muuda ära asjaolu, et liha oli HÄSTI maitsestatud ning ka muud praetaldrikul olevad komponendid olid vägagi meeldivad. Juba ainuüksi taldrikuäärele värskelt jahvatatud piprapuru lisamine – aroomi mõttes pole ilmselt paremat kargusepahvakut.

Düšesskartulid ehk siis üleküpsetatud kartulipüree reljeefsed kuhilad on mõistagi dekoratiivne kõrgklassiline lisand. Grillitud köögiviljadest jättis parima mulje ilmset pisipeedike. Seenekaste oli aga kulinaarse maitsetiheduse Ferrari, kui mitte Rolls-Royce. Või siis vastupidi, sest ega ma autodest ei jaga muhvigi.

Igatahes kokkuvõte väga ja väga kiitev. Supipöial on läbi lae ulatuvalt püstine, praepöial veidi tagasihoidlikumalt samas suunas (liha küpsusaste ei vastanud ootustele). Aga igatahes ma soovitan seda puhvetit, igatahes!

---

lugu ilmus siin