Kõrvitsakeeks tekkis ka mõttesse, aga kuna ma pole üldiselt ei magusa- ega saiasõber, siis pistsin nina kõrvits .... ptüi ... guuglisse ja küsisin nõu, et kuidas ja mida. Mingil veidral kombel algasid need kõik soovitusest kasutada kõrvitsapüreed. Noh olgu, ma saan aru, kui seda kasutada mitte-hooajal, aga isegi hooaegsed retseptid algasid soovitustega, et võta kõrvits, keeda, tee püreeks ja seal edasi.
Mina isetark aga mõtlesin, et mida kõrvitsat? No miks ma peaks teda ennem püreeks keetma? See kraam laguneb ju ise kuumutades laiali, nii et minge te kõik kah kõrvitsasse! Ja need ka, kes soovitavad nt munavalgeid ja -kollaseid eraldi vahustada ja siis jahustada ja suhkrustada!
Mina laiskloom uhasin siis köögikombaini kõhtu
- u 10 nätskekskuivatatud datlit
- teist samapalju samakoheldud viigimarja (need mõlemad siis suhkru asemel ja mõnumaitse andmiseks)
- tubli mehekämbla jagu kooritud-tükeldatud kõrvitsat (koos kõige selle pehme säsiosaga)
- neli keskmist muna
- u pool 80-grammisest pakist mandlijahust (et anda tulemusele veidi tugevamat struktuuri, aga selle võiks ilmselt asendada ka nt kookosjahuga)
- näpuotsajagu soola maitse tasakaalustamiseks
- supilusikajagu võid
- teelusikajagu küpsetuspulbrit
Saadud mudru läks õlitatud ja sellesama mandlijahuga üleraputatud vormi. Segasin nüüd sisse peotäie kõrvitsaseemneid ning pinnale raputasin musta seesami seemneid. Vorm kuumaõhuküpsetusse ja 160 kraadi juures 45 minutiks.
Vahepeal väike jalutuskäik ja koju tagasi jõudes on kõikjal maitsev lõhn nagu koduhaldja kaisutus. Tulemus hämmastas mind oma parima puuviljakeeksi olekuga - ning seda ilma suhkru ja jahu kasutamiseta! Järgmine kord panen vast ka rosinaid ja pähkleid, et seda va tahket massi rohkem oleks - küpsenud munavahu pehmus on küll tore, aga tahkem tekstuur on veenvam ja harjumuspärasem.
No comments:
Post a Comment