Meie Gruusia (Tallinn)

Kas mõte plastriistade abil pappanumatest söömisest teid ei hirmuta? Kui ei, siis võite sisse kiigata Balti Jaama turul tegutsevasse puhvetisse Meie Gruusia.

Rõskel varasügisesel päeval rõõmustas asjaolu, et just minu sisse-astumise hetkel lahkus sealt ainus seesistuv kunde. No ausõna, välja ei oleks tahtnud tol hetkel istuda. Samas välilaua taga hatšapurit nokkivat välismaiste noorte seltskonda see ei seganud grammi võrdki – aga eks need olegi ealised iseärasused ja mugavusesoovid.

Peamiseks sisseastumise motivaatoriks oli menüüs leidunud hartšo (5.20) ning see osutus ka tõepoolest kohaletulemist väärivaks. Piisavalt rammus, riisi ja liharohke, ürdine, aromaatne, adžikaga veidi tulitavaks tuunitud, kuum ja hingesoojendav – täpselt see, mida rõskusepeletuseks vaja.

Teise käiguga olin alguses veidi hädas. Kuna tegemist on eelkõige pagarikojaga, nagu nad ennast positsioneerivad, siis mõistagi oli siin lademes erinevaid hatšapurisid, kubdarisid ja kõike muud, mida nad ebamääraselt „küpsetisteks“ nimetavad ... aga taignapõhised tooted on nad kõik nii ehk naa.

Kui ma siis küsisin ebamääraset, et „kas teil midagi praesarnast ka leiduks“, siis osutati väheldasele, kuid siiski olemasolevale valikule erinevatest komponentidest alates kartulipudrust kuni praemunadeni, mis kõik on müügis kaalukaubana. Ole aga mees ja vali endale meelepärane komplekt.

Noh mina siis võtsin kanaliha ja seente „kotleti“, hautatud köögiviljad ning ahjusküpsetatud lillkapsa, mille kokkukaalutud komplekt läks maksma umbes kümneka. See kotlet oli pisuke arusaamatus, kuna sisuliselt kujutas endast nõukogude veiderklassikat, kus liha peal on „seened“ ja juust üleküpsetatuna. Seened jutumärkides seetõttu et šampinjonid, onju. Aga maitse oli selline neutraal-OK, seega ei kurda.

Lillkapsas on mulle alati meele järgi olnud ning oli praegusel, ahjus üleküpsetatud kujul nüüdki. Paprika-baklažaani hautis magusavõitu kastmes oli täiesti söödav, aga ei enamat.

Kokkuvõte seekordse lühiteksti kohta on kolmetine. Supipöial on vägagi püsti, kui tahate teada, kuidas üks hea hartšo maitseb! Praepöial kerib ennast maitseigavusest rulli ja ütleb, et tal pole siin midagi kobiseda. Korraga tekkinud serveerimispöial aga protesteerib otsustavalt – müüge kaasa oma papp-taaras ja plastriistadega, aga kohapeal söövale kundele tuleks ikkagi normaalsed söögiriistad anda! Siinsamas turul kõrvalputkades osatakse seda teha, tuleks neilt õppida! Nii et kas soovitan? Ei ja jaa. Kohale minna ei maksa, kojutellimiseks on aga kraam seda väärt, eriti hartšo!

---

lugu ilmus siin