Cafe Baltic (Tallinn)

Nimetus on ju intrigeeriv, kas ei? Et mida muhvi tähendab „balti“ kohvikukontseptsioonina? Mulgiputru või tsepelliine? Riia palsamit või äädika-kana? Või siis, kui vaadata nende wolt-peegeldust, siis ligi 30 sorti kohvijooke?

Kuna Narva mnt nurgal oleval aknal liikuv menüüpilt näitas mh sõna „supp“, siis ega minu sissemeelitamiseks pole rohkem vajagi. Üsna tühjas saalis seisis leti taga mitte-balti välimusega tegelane ning edasine suhtlus käis inglise keeles.

Esimene küsimus supi kohta kinnitas et supp on tõepoolest olemas – läätsesupp või nagu Wolt väidab „Türgi Supp“ hinnaga 3.90. Kui küsin, et kas midagi teise käigu sarnast on ka (oluline on siinkohal ingliskeelne väljend „second meal“ – hiljem seletan miks), siis näidatakse näpuga võileiva-valiku peale. Eeeee ... aga kas teil midagi muud pole, nt steiki või muud säänset? „Ei, nii paari nädala pärast ehk tuleb. Me alles hiljuti avasime ning lisame uusi asju, hiljem jõuame ka steikide ja muuni“

Ehh, mhh, nohhjahh. Võileiva-kultusest pole ma kunagi midagi arvanud, aga mängime siis seda asja kaasa. „Lõhe Röstsai“ (9.90) – miks ka mitte.

Jõuan külastada keldrikorrusel asuvat kohta, mida ka keiser jalgsi väisab ja veel veidi pukktoolil jalgu kõlgutada, kui minuni tuuakse ... võileib. Sõnatult.

Esimesena? Tuletan meelde, et letitagusega suheldes oli kasutusel mõiste „second meal“. Rõhuga sõnal „second“. Aga tuli esimesena. Suuuuur kuhil, mis on kaetud lõhelõikude ja idudega.

Nohh, jahh, ehh. Löön noa ja kahvli kuhilasse ja avastan leivaviilul (röstsai???) oleva kena kihistu. Toorjuust, kurgiviilud, idulehtede kihistu ja õrnad kalaviilud. Einoh, maitsev ja kena ja puha, ega ma ei vaidle. Aga kas ma telliks seda ise prae aseainena? Eimitte.

Vaevalt olen jõudnud eraldada kaks esimest ampsakat, kui tuuakse siis see, mida mina tellisin esimena ehk supilaadne nähtus. Sõnatult.

Krutoonide ja õlilaikudega kaetud kausitäis eritab aroomi, mis on vägagi meeldiv, pannes miskipärast mõtlema kenakese kanapuljongi peale. Kuid juba esimene lusikatäis toob pettumuse – mage ja hõre püree pole kindlasti see, mis tooks naeratuse minu näole. Üllatava kompensatsioonina selle mageduse eest üllatab aga mõõdukas vürtsisäde, mida ei tasakaaluste midagi, ei magusat, ei soolast, ei happekest. Igatahes sõin ära alla poole, panin mantli selga ja lahkusin. Sõnatult.

Kokkuvõte üsna sügavalt eitav. Kõigepealt tuletan jälle endale meelde – ära mine uude kohta, mis pole ennast veel ise selgeks mõelnud. Teiseks proovib praepöial ennast ümber mõtestada võileivapöidlaks ja muutub selle käigus küsimärgiks – et mis mõttes nüüd siis „Baltic“? Supipöial aga näitab välja aga siirast arusaamatust – mida nad mulle serveerisid? Soovitus? Mille kohta? Võibolla selle koha pidajad kasvavad suureks ja mõtlevad välja, et mida nad tahavad selle nime all pakkuda ja siis räägime uuesti, aga pigem ei.

---

lugu ilmus siin