.jpg)
Veebis asutuse menüüd uurides viskasin mõistagi kontroll-pilgu suppide rubriiki ja hämmeldusin, et mida võiks tähendada „Tomati kreemsupp / lihaga 7/8“. Kuna füüsilises menüüs oli kirjas täpselt sama, siis küsisin „prooviks seda lihaga versiooni“ ja jäin ootama.
Ooteaeg ei olnud pikk, vast nii 5 minutit ja siis saabus üllatus. Üleüldse mitte tomatine, ehkki pisut siiski kreemine. Püreeks keenud kollaste läätsede kreemine. Kana, porgandi, sibula ja ürtide rohke. Maitseküllane. Kohe nii meediv ja maitsev, et limpsasin kausi suisa tilgatumaks, ise aiva omaette kiites, et kui kenasti see pehme-läätsene tekstuur leemekesele sobis.
Poole heatujulise supitamise pealt pidin aga korraks kulmu kortsutama, kuna lauda saabus teine käik. Ilma ära ootamata, kuni ma esimese roa lõpetan. Mina ainus klient, eksole. Poleks ju nagu keeruline jälgida ja õiget toomishetke ära tabada, või kuidas? Pärnus kipub seda teenindusapsakat nii tihti juhtuma, et jääb mulje mingist kummalisest kohalikust kokkuleppest. Ma’i tea, kas kardetakse, et kui teine käik pole laual jahtumas, siis võib kunde vahepeal põgeneda?
„Majašnitsel“ (ürdikartulid, metsaseenekaste, majasalat), 15.-EUR. Kah huvitav. Igasugu šnitslitega elus kokku puutumist olnud, aga majast tehtuga seni veel mitte. Aga teisalt, kui on majas tehtud, st mitte õues, siis võibolla on see oluline lisainfo. Või siis vähemalt mänguline.
Ausalt öeldes see šnitsel ise oli sihuke ... pisut problemaatiline. Nürivõitu noale ja vanainimese hammastele mitte kõige paremini sobiv. Aga siiski meeldivalt maitsestatud. Nagu ka sidrunimahla ja õliga praavitatud salat. Ja fritüütist läbi käinud kartulid.
Kuid selle roa tipphetk ootas oma järge kausikeses. Mmmm kui maitsev seenekaste! Päris seentest! Tõsi küll, pisut liiga vedel ja ilmselt liiga palju. Noh selles mõttes et kui sinna kastmekese sisse torgata kahvli otsas iga viimane kui palukene, siis ikkagi ei saaks isegi poolt kastmest kätte sel moel. Aga siis turgatas pähe – vaata kui tore et supikaussi polnud veel lauast ära viidud! – koukisin seal lusika ning pistsin kogu allesjäänud kastme pintslisse. Mõnuga. Või noh, lusikaga. Minu siiras soovitus köögile – keetke see kastmeke kas veidi tihedam või serveerige kohe koos väikese lusikaga, et kundel oleks võimalus seda hüva kraami lõpuni pruukida!
Ahjaa, puhvetist juba lahkununa avastasin 10 sammu kaugusel tänavanurgal reklaami-aluse, mis sööma kutsus. Sellel lahenes ka supimõistatus, nimelt olla tegu itaaliapärase kana-läätsesupiga. Tõsi küll, hinnaga 5.-EUR, mitte 8 nagu menüüs kirjas. Aga kuna mina olingi tšeki kohaselt maksnud selle eest viieka, siis oli kõik korras.
Kokkuvõte tuleb muhelevalt rõõmus. Supipöial tunneb end küll informeerimise mõttes segaduses olevana, kuid maitse mõttes vägagi püsti – ja see on peamine! Praepöial küll korraks pobiseb midagi rõhkevõitu šnitsli teemal, kuid annab kõik selle taevaliku kastme-elamuse eest andeks. Isegi pärnuliku teenindusapsaka. Soovitan, jahotsemuidugi soovitan!
---
lugu ilmus siin
