Winyl (Tallinn)

Tallinna puhvetimaastik on dünaamiline. Kohati liigagi. Tuleb välja et asutus, kuhu ma nüüd sattusin, on samas kohas üsna lühikese aja jooksul juba kolmas. Nii et minu üldine soovitus „andke puhvetile aasta enda sisseseadmiseks“ ei pruugi päriselus olla üleüldse mitte täidetav.

Narva maanteel torkas mööda kõndides silma minu jaoks uue nimega koht Winyl ning kuna oli umbes tunnine aja-aken, siis otsustasin ilma eelinfota sisse astuda. Ja see oli hea otsus.

Pärastlõunane aeg, saalist 4/5 tühi, seega kulges minusuguse üksik-külastaja seisukohalt kõik väga edukalt. Kasvõi selles mõttes, et ainsa supina menüüs oleva 16.- eurose koreapärase supi asemel sain 5.50 maksva päevapakkumises oleva „Kana-nuudlisupp“. Ei taeva pärast, hind ei ole primaarne, kui maitse on seda väärt, aga üle 15 euro supi eest maksta tundub isegi minusugusele maitsejahtijale liiast.

Supike jõudis minuni u viie minutiga ja minupoolse tänutundega mitme asja eest. Esiteks see, et kuigi päevapakkumised lõppesid 15.00, siis minu 14.58 esitatud soovi peale leiti siiski see võimalus. Teiseks see, et tellimise hetkel küsis tellimuse vastuvõtja: „kas toon need kaks rooga koos?“ ja siis minu soovile „paluks supp siiski ennem“ noogutas mõistvalt. Tõepoolest, pigem küsitagu kui eksitagu.

Kolmandaks tänulikkuse põhjuseks võib pidada ka asjaolu, et supi kõrvale peeti vajalikuks serveerida hapukoor eraldi. Einoh, ma nagu ei saa põhimõtteliselt aru, et mis funktsiooni peaks mitte-happelise ja mitte-vürtsika supi kõrval hapukoor üeüldse täitma, aga see on juba minu probleem.

Igatahes oli lauale toodud (u 5 minutiga) kombo ilus nii välimuselt kui olemuselt. Peterselilehtede hake kuuma supi pinnal garanteerib alati hea sissejuhatuse lõhna mõttes. Kergelt läbipraetud supipõhi sibula ja porgandi näol annab oivalise aromaatika. Leebelt, aga ootuspäraselt maitsestatud kanaleemeke ei olnud küll eriline šedööver, suuliimist rääkimata, kuid ikkagi mõnusake.

Teise käigu tellimise osas läksin vastuollu tavapärase „praepöidlase“ ootusega. Lihtsalt mind rabas positiivses mõttes asjaolu, et neil oli eraldi rubriigina olemas viiekohaline tartari-menüü. Kui tihti te seda nimetust üleüldse näete? Rääkimata veel eri versioonidest?

Valisin suhteliselt huupi „Frenchy“ nimelise tartari, mis rääkis midagi nii pardimaksast kui trühvlitest (Veiseliha, hanemaks, šalottsibul, estragonikreem, must trühvel; 17.-EUR)

Minuni jõudis see u 15 minutiga, nii et igati ilus ajastus. Visuaalselt ei olnud toodu just kõige atraktiivsem, kui jätta kõrvale safran-kollaste keeksilaadsete lõikude ja tartari enda kontrasti moment.

Aga maitse, kas teate, see on gurmaanluse tipphetk. Üldiselt-sametiselt-hapukas-vürtsika lihahakke pinnal mängisid võtmerolli need täpikesed, mille suhtes ma tavaliselt nii irooniline olen. Servades rohekas-hapukas-majoneesilised, keskel tumedalt-vängelt trühviline (ja miskipärast anšooviselisena tunduv). Magusakad keeksilised krõbedad lõigud ei andnud midagi juurde maitse mõttes, küll aga võimaldasid mängida tekstuuride osas.

Kokkuvõte väga positiivne. Supipöial kiidab oskust teha väheste ja lihtsate lähtematerjalide baasil maitsev ja kodune supike. Praepöial hämmeldub isegi, et kiidab „antiprae“ valikut, aga see osutus tõeliseks maitsefestivaliks, mida tahaks kogeda sagedamini. Nii et soovitus on siit väga kerge tulema!
---

lugu ilmus siin