Bodega veinirestoran (Viljandi)

Avastasin üllatusega, et Viljandis on minu jaoks märkamata jäänud restoran Bogeda. Veelgi rohkem üllatusin, kui asja uurides saan teada, et see koht on suutnud juba poolteist aastat tegutseda – järelikult teevad nad midagi vägagi õigesti ja lihtsalt mina olen sellest kõigest teadmatuses.

Hallvihmane kesknädal, tööpäeva teine pool. Ei saa just kurta liigsete rahvamasside üle tänavatel, möödunud äriakendest on osad kas „rendile anda“ tühjad või siis valgustatud, aga kundevabad. Ka minu sihtkoht on samas seisus, olen sisse astudes ja kogu protseduuri jooksul ainus külastaja. Kui jätta kõrvale üks pirtsakas proua, kes astus korraks sisse sooviga kindlaks ajaks laud tellida, kuid kuuldes et see pole just selleks hetkeks võimalik, lahkus teatega et „siia me siis enam ei tule“.

Aga see soojus, sõbralikkus ja professionaalsus, mida kiirgasid teenindajad, viib kogu rõskuse ja toob rõõmsa rahulolu. Teeninduspöial vaatab algusest lõpuni lakke, kuid kõigest järgemööda.

Olin tutvust teinud veebimenüüga – ja see langes paberkandjal nähtavaga kokku – juba plussike kirjas.

Esimeseks käiguks maja ainuke supp „Vürtsikas mereanni-kookosesupp, 14.-; Kohafilee, hiidkrevetisabad, sinimerekarp, kookoskreem, mango, laim, värske tšilli, safran“

Selle laekumise hetkel (alla 10 minuti) esitatakse suurepärane küsimus: „Kas paneme teise käigu juba hakkama või teeme seda alles mõne aja pärast?“. Küsin, et kaua selle teise käiguga läheb ja kuuldes, et u 10 minutit, siis arvan, et saan selle ajaga supikesega hakkama küll ning et andku aga asi töösse! Vot see on suurepärane näide kliendist hoolimisest ja külastuskogemuse maksimeerimisest!

Ahjaa, supp saabub koos asjaliku tootekirjeldusega ning üldse kaetakse kogu tegevust väikeste seletussõnadega ja kohaste küsimustega. Nt et „siia ma panen väikese taldrikukese, kuhu saate toetada koos supiga saabuvat saiakrõbedikku“. Ja peale seda, kui ma olen kõik lõpetanud ning suur osa saiast veel ikka taldrikul on, siis küsitakse, et kas ma plaanin seda veel edasi süüa või võib ära viia. Supertase!

See kõnealune efektne pikk saiaviil on tõepoolest krõbe ja peenelt peale riivitud parmesanilik juustukiht on kah kenasti kuuma saanud ning üldse maitsev. See, et ma saiasöödik pole, on juba minu mure ja valik.

Supp ise vastab täiesti ootustele ja kirjeldusele. Visuaal on kenasti paigas, roheline maitsemuru ja punane tšillihake panevad pildi särama. Magus-vürtsikas leemeke on maitseküllane ja parasjagu selle tšillisuse tasemega, et sobib mulle, aga ei tapa ka õrnakeelelisi isendeid. Kalatükikesed selles leemes jäävad küll leeme intensiivsuse varju, kuid see pole häda. Karbiloomad on parasjagu pehmed, mangokastet näinud krevetid oleks võinud ehk veel 5 sekundit kauem kuuma saada, kuid pigem olgu nad krõmpsud kui kummised.

Teine käik – maja uhkeim ja kalleim roog: „Marmorveisesteik, 28.-EUR; Trühvlikartul, Padrón pipar, grillitud šalottsibul, röstpeedi-kirsi püree ja chorizo kaste“

Tellimise hetkel küsitakse soovitava küpsusastme kohta ja kuuldes minu tavapärast „nii toorelt kui julgete pakkuda“, vastatakse noogutades „jaa, me oleme blue ka teinud“. Ning siis hetke pärast lisatakse: „Blue’d me ei saa grillil teha, seda teeme siis pannil, sobib?“ Noogutan ja rõõmustan, sest sellist asjatundlikkust kohtab saalipersonali poolt üliharva.

Teise käigu laekumisega läheb küll mitte 10, vaid 15 minutit peale esimese laekumist (st 25 minutit laudaistumisest), kuid see on igati kena ajastus ikkagi.

Peedi-kirsi kooslust ma polnudki varem saanud, seega proovisin seda esimesena – oi aga see on ju ilus kombo! Grillitud šalott-sibul ... noh, ma pole kunagi aru saanud, mille poolest see pikergune tegelane kuidagi parem on tema ümmargusest sugulasest, aga eks kergelt karamelliseerunud sibul on meeldiv ikkagi. Padron-piprad on täpselt nii mõrkjad ja üldse-mitte-piprad nagu nad olema peavadki. Veini-chorizo kaste on pisut mehh – jah vorstitükikesed on ju kenasti olemas, kuid ootuspärast vürtsikas-rammusat elamust siit ei tule, võibolla on tajuhäires süüdi eelnevalt söödud vürtsikas supike.

Liha aga ... sellega on nüüd lugu kahetine. Jah, tõepoolest, küpsetusaste oligi täpselt „blue“ ehk siis kerget ja kiiret kuuma näinud ning pruunistunud pealispind oli kenas kontrastis tumepunase liha endaga. Ja nuga selle menetlemiseks oli enam-vähem piisavalt terav-sakiline, ehkki liha kippus pigem rulluma kui pehmelt eralduma.

Aga liha ise ei vastanud ootustele. Laagerdusaste polnud piisav ning ka lubatud „marmor“-efekti selles sisuliselt polnud. Suhteliselt suure lihatüki kohta oli vaid üks valge vahekihike ning seegi lihaskelmeline, mitte rasvarammus. Ja no maitestus oli samuti sisuliselt olematu, kuigi see pole patt. Kui oleks korralikult laagerdunud vanalooma liha, siis oleks sellel omatki maitset küll, siin aga seda polnud. Seekord polnud koka oskuslikkusest tolku, et kesise väärtusega toormest parimat välja tuua.

Kokkuvõte mitmetine. Kallima otsa puhvetil tuleb arvestada ka kriitilisema hindamisega. Ootuste käärid, teate küll. Supipöial vaatab enam-vähem üles, öeldes et teostus on professionaalne nii olemuse kui välimuse mõttes, kuid ei tekitanud ka vaimustust. Väga hea jah, kuid ilma hõissaa-hüüeteta. Praepöial jääb aga kuhugi rõht-asendi juurde uimerdama või langeb isegi veidi allapoole, sest hinnataseme ja lubatud toote poolt loodud ootused ei leidnud rahuldamist. Seevastu teeninduspöial aga sooviks kuulutada selle puhveti tipmiseks meisterklassiks ning soovitaks tulla siia õppima kaugeltki ja peenematestki restodest.